Operatsioon lapse tuba.

Eelmisel kevadel juba hakkas meil peas mõlkuma mõte, et Gretele peaks normaalse toa tegema. Ta nagu vaeslaps sai kõik vana mööbli – kummutid ja diivani – oma tuppa ja seina ääred olid mänguasju täis. Seetõttu oli ka kogu aeg selline tunne, et tuba on sassis. Nüüd siis majandussurutise tõusuvees haarasime härjal sarvist ja realiseerisime oma Vikingi sooduskupongi ning käisime naabervabariigis ostlemas. No kus siis ikka mujal kui mitte Ikeas. Ja mina ei saa aru, miks üldse Eestist sisustust osta, kui Soomest nii soodsalt saab:)

Ostunimekiri sai päris pikk – Gretele riidekapp, seinariiul ja korvid sinna sisse, kirjutuslaud sahtlitega ja tool, lill koos potiga, pildiraam, laualamp, laelamp, vaip, terve posu erinevas suuruses lillevaase, kausse, hoiukarpe ja muud ninni-nänni. Ja selle kõik me tõime veel sõiduautoga ära ka:)

Ülejärgmisel päeval hakkas siis asjade kokku panemine. Noh ma olin kuulnud, et mõned toovad sealt omale köögimööbli ka ja selle kokku panemisega peab ise hakkama saama.

Aga ma ei kujutanud ette, et see kõik nii lihtne on. No mina oleks üksi vist ka selle asjanduse kokku keeramisega hakkama saanud. Joonised olid “puust ja punaseks” tehtud ning jupid sobisid omavahel laitmatult. Mitte nagu vanasti vene ajal… mäletan kuidas mu vanemad nuputasid magamistoa konstruktor-kapi kallal ikka üksjagu.. et mis tükk kuhu paremini sobib ja kuhu vaja auke juurde puurida:)

 

 

Lapsel oli oma uue toa üle muidugi väga hea meel.. lausa nii hea, et ta nüüd ilma igasuguse jututa mängib kogu aeg oma toas. Kogu ülejäänud elamine on täielikult vabastatud lapse mänguasjadest. Ja mis kõige tähtsam, nüüd on Gretel koht ja piisavalt ruumi, kus oma meelistegevuse – kunstiga – tegeleda. Hommikust õhtuni käib muudkui maalimine, joonistamine ja meisterdamine:)

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Tuba ise sai siis selline…

Fotoblogi

Ma olen siuke tore fotograaf, kellele meeldib pilti teha, aga kellel pole kunagi piisavalt aega, et fotograafiaga seotud toimetused kõik lõpuni teha. Ja siis kui ma lõpuks jõuan nii kaugele, et ma oma pildid arvutisse tõmban ja siis neist photoshopiga natuke üle käin, siis leidub seal ikka ka selliseid pilte, mida võiks teistelegi näidata. Ja selle jaoks tegin ma ühe uue koha, mille leiab SIIT… ja paremalpool veerus on püsilink ka olemas:)

Nüüd ma siis ütlen kõva häälega välja, et siuke pildi vaatamise koht on ning loodan, et see motiveerib mind natuke rohkem oma lemmiktegevuseks aega leidma. Õnneks on mul sel suvel kuhjaga puhkust… ja kui ilmad liiga ilusaks ei lähe, siis ehk näeb seal lehel ka päris palju minu uusi töid. Praegugi on mul ootamas tuhanded pildid, mis vähemalt on arvutisse oma teekonnaga jõudnud:) Piinlik küll, aga mõned pildid on ikka juba täitsa hapuks läinud.. no 2 kuud ootavad ja rohkemgi… Mõned inimesed on muidugi väga usinad ja panevad pildid  koos jutuga juba teisel päeval üles…respect!

Kontserdileeee…!!!

Fotogeenius:)

Vaatasin siin mõni päeva tagasi Krista töö-pilte ja siis vaatasin üle oma viimase kahe kuuga tehtud tuhanded pildid ja pidin tõdema, et ma olen ikka üks paras algaja küll. Mõne üksiku õnnestunud kaadri (või vähemalt natuke ok) leiab ikka, aga seda umbes 100 ebaõnnestunud kaadri hinnaga. Ja oi kui tüütu on. Ühel pildil üks asi hästi, teine pekkis. Järgmisel pildil vastupidi jne. Oskaks vaid kohe kõiki neid asju märgata ja juhtida, mille peale ma pärast arvutist vaadates sügavalt ohkan. No ja tuligi väike enesehaletsus peale. Kahtluseuss juba susistas irvitades, et “noh, ei saagi sust asja või?”

Kuklas hakkas vasardama ka veel üks tähtaeg. Nimelt 14.märts oli viimane fotokursuse loeng, kus igaüks pidi kaasa võtma mõned pildid, mille teemad olid erinevates loengutes ette antud. Masendus kippus ligi, aga loomulikult ei andnud ma alla. Kuna ma olen usinasti ikka kõigest hoolimata pildistanud, siis oli vaja ennast kokku võtta ja valida välja mõned head pildid ja siis neid veel natuke shopata. Shoppamisega oli muidugi tore lugu, sest mul ju pole tarkvara. Ainus pääsetee oli tõmmata alla Elementsi prooviversioon ja sellega nokitseda. Peale kahepäevaseid IT-läbirääkimisi Marguse ja tema arvutiga õnnestus mul isegi see asi töökorda saada. 

Vähe sellest meenus mulle äkki, et mul on ju ühe kodutöö tarvis jäänud pildid tegemata. Nimelt koduse fotostuudio teema ehk ilma välguta portreefoto inimesest. Kell hakkas küll juba 10 õhtul saama, aga kähku nihkusid diivanid seina äärde, laud lambi alla, laps laua peale, Margus laualambi ja fooliumisse mähitud puslekarbiga assisteerima ning mina suur fotosilm seda jäädvustama. Taaskord umbes sada kaadrit, mis arvetsades meie valguse allikat ja nii modelli kui ka assistendi püsimatust, oli väga hea tulemus umbes 5 hea pildi saamiseks:)

Ja kui pererahvas juba magas, siis fotograaf shoppas oma kodutöösid valmis. Umbes 4 ajal hommikul lõpetas ja uinus magusalt. Hommikul vaatas assistent oma kriitilise pilguga tööd üle ja küsis üsna irooniliselt, et “on need siis nüüd väärt seda öösel üleval olemist?” Ja minu enesekindlus tahtis vägisi saapasäärde kukkuda.

Ja fotograaf sõitis linna “ülevaatusele”. Kui juba umbes pooled pildid olid üle vaadatud, siis peategelane hakkas juba kergemalt hingama. Korras kruvis adrenaliini lakke ka, kui minu piltide kätte kord jõudis. Siis aga sai rahutu hing veel paar tundi teiste pilte vaadata ja lõpuks rahulikult head meelt tunda, et ikka niiiiiiiiiiiiiiii algaja ikka enam ei ole küll. Midagi on ikka kahe kõrva vahele jäänud:)

Et siis mitte liiga kaua oma rõõmu tagasi hoida, siis minu pilt valiti parimaks ja selle autor saab järgmisel nädalal ka auhinna. Asi käis nii, et kõik tööd vaadati ära ja siis kõik pidid oma lemmikud meelde jätma ja pärast küsiti, mis kõige rohkem meeldis ja üle saali kostis ühtlaselt igast nurgast “lumelauduri pilt”. Siis mainiti veel mõned muud tööd ka sekka, mis kellelgi meenus ja lõppotsuse tegemine jäi Aivar Pihelgasele. Pihelgas tunnistas, et kellegi Marje tehtud tööd oli muidu ka ühtlaselt tugevad ja siis see lumelauduri pilt suurepärane seal hulgas. Niiet võitja oli selgunud.

Ja nüüd uhkusest kummis rinnaga näitan ikka pilti ka:

Ja siis need kodustuudio pildid ka, millega isegi ülikriitiline Kikas rahule jäi.

Ja siis veel üks, mis teistele meeldis:

naabrikass esimest päeva oma uues kodus. selle portree saamiseks kulus paar tundi, sest ta eelistas enamus ajast diivani all peidus olla.

Suusad alla!

Kuigi ma olen sel aastal juba tervelt kaks korda suusatamas käinud, siis seekord ei ole mina peategelane. Hoopis Gretest tahtsin rääkida:)

Jõulude aegu sai Grete omale esimesed päris suusad. Ühed plastikust roosad minid olid enne juba olemas, aga nüüd tulid pikad murdmaasuusad. Ja kepid ka. Õnneks oli lund ka natuke ja sai maal vanaema aias proovida. Issi tatsas sisse suusaraja ja aeti väike väänik sportima. Ühe ringi koperdas vaevu püsti seistes ja siis käskis need asjandused jalast ära kiskuda.

Järgmine etapp oli Kõrvemaal. Emme ja issi lootsid, et ehk on päris suusaradadest natuke rohkem motivatsiooni ja laps saab kenad pikad liud teha. Lõppes aga see sõit umbes 100 meetri pärast kui laps oli juba umbes 50 korda vaheldumisi pikali ja püsti olnud ning tuli resoluutne otsus loobuda.

Kõrvemaal

Visa perekond aga ei jätnud jonni ja ajas eile õhtul automootori kurjaks ja sõitis suusatama Pirita valgustatud radadele. Emme pani ees ajama ja laps jäi valvsa isastreeneri pilgu alla harjutama. Seekord oli olemine aga hoopis teine. Laps seisis kordades rohkem püsti kui pikali kukkus. Ka oli ta juba kukkumisvalu suhtes karastunud. Kuskilt oli ta kaasa saanud tohutu kiirusejanu ja üritas keppidega muudkui rohkem ja rohkem hoogu juurde anda. Ise nautides kui kiiresti ta ikka edasi juba läheb. Ja sõitis 50 minutiga terve kilomeetri ära. Ja kui ta oleks ka veel päevaund olnud maganud ja kell poleks olnud 20.20, siis oleks vist teise tunnikese veel otsa kihutanud. Ise oli rahul ja emme-issi ka:)

Töö ja hobi:)

Praegu on päris põnev tööl käia, sest kõik kõik on uus, veebruarikuus! Ehk siis iga päev saabub järjest uusi kingi ja siis on põnev peale passida, et mis sealt tuleb. Ja kevadine kingasadu on oluliselt põnevam kui sügisene saapa saabumine. Ja tänu Kaubamaja investeerimistuhinale on veel topeltrõõm, sest korraga saabuvad nii Suurtüki, Stepperi, ABC Kinga kui ka Nero kollektsioonid.

Ükspäev läks aga elu veelgi ilusamaks, kui meie uude uhkesse kontrorisse toodi modellid. Siuksed ilusad pärismodellid, kes hakkasid järjest uusi kõige ägedamaid kingi jalga proovima. Ja seda muidugi selle jaoks, et järgmisel päeval meie tuliuue logistikakeskuse avamisel õigesti särada. Mina aga võtsin kätte veel ühe tuliuue asja ehk oma fotoka ja hakkasin nautima oma uusimat hobi – hetke jäädvustamist:)

Ja siis järgmisel päeval toimunu kohta võib vaadata:

Weekendist
Äripäevast
Femmest
…ja võibolla veel kuskilt:)

Lapsed

Kui algaja fotograaf tahab kohe alustada ilusatest või enam vähem ilusatest piltidest, siis ta valib oma sihtmärgiks loomulikult lapsed. Nad on ju oma avatud rõõmsas olekus lausa lummavalt fotogeenilised. Nad ei häbene enamasti (eriti kui nad päris pisikesed on) ja naeratavad kui vähegi selleks tuju on. Ja kui pole naeratamiseks tuju, siis ei pane nad kätt objektiivi ette karjudes “ära pildista, ma näen nii kole välja!”

Niiet pool tööd on juba looduse poolt tehtud:)

Grete Helena

Ellen

Kaspar

Katerin

Liisa ja Ciro

Lasse

Liisbet

Marje kriimsilm ja 9 ametit vol 4

Kunagi ammu juba tõdesin, et mu elus nii palju asju millega ma tahaks tegeleda, aga korraga kuidagi ei jõua. Nii ma siis aeg-ajalt  vaimustun mõnest uuest asjast ja kujutan ette kuidas ma komeedina taevasse tõusen:)

eelmised kirgastumishetked on siin:
vol1, vol2 ja vol3

Mõni tähelepanelikum lugeja on märganud ehk paremal pool veerus kategooriat fotovärk. Vot see ongi tänase postituse teema.

Kõik sai alguse mu isast, kes oli aastaid nõutud pulmafotograaf. Ja siis ta vahel tegi meist vennaga ka pilte. Siis mina sain filmi pesta ja pärast poole ööni isa kõrval magamistoa laboris kiibitseda… kinniti… ilmuti… põnev värk igatahes ühele 8-10-aastasele.

Järgmine mäluhelk viib mind aastasse 1994 kui mu isa loomulikult juba ammu ei tegelenud fotograafiaga, aga tal oli salapärane fotokapp, mis oli maast laeni igast fotostaffi täis. Suur hulk must-valgeid filmirulle täiesti võõraste inimeste piltidega, pluss välja ostmata pulmapilte, siis ilmutamise tehnika, igast vidinaid ja muidugi fotoaparaadid. Siuked suured, rasked ja tervelt 2 tükki. Ma siis ühel kenal suveõhtul silmasin meie 5-korruse rõdul  seistes täiesti fantastilist päikeseloojangut. Tormasin spontaanselt isa fotokapi juurde ja krabasin seal ühe fotokatest. Lasin oma loovusel möllata ja tegin andunult kujutletavaid pilte. Vist oma 2 tundi veetsin rõdul:)

Järgmine etapp oli see, kui isa ostis mulle 2 värvifilmi – ühe diapositiivi ja teise negatiivi. Siis ma käisin 2 filmiga ja isa suure kaameraga terve suvi läbi ringi ja muudkui pildistasin ennast ja oma sõpru kõikvõimalikes situatsioonides. Aga kuna fotofilm ja ilmutamine olid tollal üüratult kallid, siis mõtlesin enne 10 korda kui klõpsu ära tegin. Ootusärevus kruvis ennast muidugi suve lõpuks lakke. Ja kui siis isa pildid linnas ära lasi ilmutada, siis olin väga rahul. Minu tehtud ja niiiii ilusad. Värvilised!

Vahepeal olen rohkem või vähem ikka ka pilti teinud. Sai siin mõned aastad tagasi kena digikompakt ostetud ja oma pildistamiskirge rahuldatud. Aga nagu ilmselt igaüks aru saab, siis tõeline värk on ikkagi nüüd alanud:)

Mõned teeviidad on mul ka olnud. Sellised, kelle pilte vaadates olen mõelnud, et miks mina ei pildista? ma ju võiks olla ka hea fotograaf… Mul oli ju kunagi kirg selle vastu.. kus see nüüd on? Alles on. Kaks põhiviita on olnud Krista ja Annika. Annika pildistas korrapäraselt iga aasta detsembris üles minu lapse kasvamise ja nii 3 esimest eluaastat. Krista tegi sedasama vahepealsel ja ajal. Ja nüüd kui me enam nii tihti ei kohtu, siis ma küsin tema käest vahel nõu. Näiteks abistas ta mind fotovarustuse soetamisel. Ja viimasel ajal kohtan või märkan enda ümber aina rohkem fotohuvilisi… see vist on nakkav ja magneetiline:)

siin laian naabrinaise sünnipäeva peol ühe külalise kaameraga ja siis pärast laiasin naabrimehe kaamerga, mis minust selle pildi tegi.. kõik olid rahul, sest kaameraomanikud ise ei viitsinud pildistada:)

Nüüd ma käin kursustel ja õpin usinasti. Olen juba palju raamatu ja kursusetarkust sisse ajanud. Üritan usinasti pildistada ja siis mul on juba välja vaadatud ka uued kursused. Kui nüüd veel deklratsiooni rahad ka kätte saaks… Praegu mul pole veel midagi ette eriti näidata (Austria pildid aint ja siis natuke lastest- nii omast kui võõrastest), aga loodetavasti varsti juba midagi vaatamisväärset on. Niiet hoidkem silmad lahti;)

Austria.Ischgl.

 Vahepeal sai siin Austrias käidud suusareisil. Õigemini lauareisil:) Sellest on nüüd juba üksjagu möödas (9-17 jaan), aga kui arvestada et ma jõuludest ja uuest aastast ja igast muudest sündmustest pole saand mahti kirjutada, siis on ehk viimane aeg…

Reis kulges igas mõttes suurepäraselt, ainus kaotus oli müts, mille ma Marguselt pihta panin mõni aeg tagasi ja nüüd siis unustasin selle bussi. Ei tegelt me käisime lennukiga, aga lennujaamast oste mäele ilma bussi abita ei saanud.

Tõdesin taaskord, et iga aastaga mu lauatamise oskused paranevad, kuigi ma vahepeal trenni selle jaoks spetsiaalselt pole teinud.  Ja eelmine hooaeg jäi üldse see va talvereis vahele. Nautisin sõitu täiega. Eriti tore oli muidugi see, et praktiliselt iga päev paistis päike. Ühel päeval sadas kerget lumekest ja oli pilves. Siis tegin vaid mõned “kohustuslikud” laskumised ja läksin alla külla ringi tuiama. Muidu oli ikka igapäev hommikust õhtuni mäel.

Igavaks ei läinud muidugi see üles-alla tuuseldamine, sest vahepeal olid mäekohvikud. Ja neid oli seal palju, no pisukese liialdusega võiks öelda, et iga laskumise lõpus:)

Käisime AlpiExpressi tuuriga, niiet peale meie oli veel üle 40 Eestlase Ischglis ja umbes 100 veel mujal keskustes. Nagu ikka sellistel puhkudel, alguses ei tunne kedagi, pärast on tunne nagu teaks neid inimesi juba aastaid. Või vähemalt paljusid neist. Ja tundmine on jätkunud ka peale reisi – isegi üks afetr party on juba Eestimaa pinnal peetud. Siuke saun ja söök koos piltide ja videote vaatamisega.

Hotell oli meil väga vinks vonks – toad mugavad ja soojad, hommikusöök igati ok, all suur saunakompleks õhtuseks lõõgastumiseks ja mäele minekuks kulus vaid mõni minut. Hotelliomanikule jätsid muidugi ka eestlased kustumatu mulje. Nii kustumatu, et ta kolmandal päeval sauna uksele pani sildi “to estonian guest opened 16.30-18.30″. Ülejäänutel oli võimalus saunas käia kuni 21-ni:) Ja seda oletatavasti õhtuse lärmi pärast, mida mina näiteks oma tuppa ei kuulnud. Aga meie toanaabrid kuulsid ja kaeblesid. Ja need olid muidu ise ka eestlased…

Keskus ise oli väga lahe – suur, korras, kaasaegne ja arenev. Üks lahe asi oli näiteks gondel-tõstuk  (no siuke kabiin kuhu saad sisse minna ja uksed lähevad kinni), kus oli istmesoendus. Kui ikka pepu on märg ja külm, siis oli sellega väga mõnus pikk kodu tee ette võtta:)

see siin üks mu lemmikpilte reisilt –  Margus isiklikult hüppel…

Selline ta on:)

Ma hakkasin just mõtlema, et ega ma eriti hästi ei mäleta, mida mu laps näiteks 1 või 2-aastaselt teha oskas. Niiet viimane aeg teha märkmeid, et ma paari aasta pärast mäletaks milline ta mul 4-selt oli:)

Grete Helena on juba sünnist saati väga elav ja aktiivne laps. Vahel isegi liiga aktiivne. Koos eneseteadvuse suurenemisega on tema aktiivsed toimingud ka palju… kuidas nüüd öelda… aktiivsemaks muutunud:) Ta jõuab igale poole ja toimetab omi asju sellise kiirusega, et vahel jälgidagi ei jõua.  

Suudab ronida ja turnida igasuguste kappide, diivanite, treppide ja kõige võimaliku otsas. Lisaks ronismise mängudele meeldivad talle ka pugemise mängud ehk peitus. Peidupaikade leidmisel ilmutab üha suuremat leidlikkust, aga seal püsida ei suuda eriti pikalt. Tavaliselt hüüab ta oma peidukast ” ma olen siin” või paremal juhul tuleb peidust välja veel enne kui otsija otsimagi on hakanud:)

veel on tal igasuguseid mänge, mida ta lasteaias on õppinud, näiteks “heeringas, heeringas, üks-kaks-kolm”, “haned-luiged tulge koju”, “vette ja kaldale” jt. neid meeldib talle mängida nii naabrilastega kui ka minuga.

Üheks lemmik tegevuseks on kindlasti printsessitamine. See tähendab, et paneb selga mõne kleidi või printsessi kostüümi, jalga pidukingad vms, krooni pähe, riputab käevõrud, ketid, sõrmused jms endale külge ja hakkab tantsima ja keerutama. Eriti tore kui selleks ajaks saab mõned muusikapala ka mängima panna, näiteks mõne klassikalise teose. Siis tuleb uhket balleti:)

täies varustuses peegli ees:)

Teine lemmiktegevus on laulmine (minu käbi ikkagi ju:)). laulud jäävad talle imehästi meelde. paar korda kuskilt kuuleb ja juba lõõritab. Repertuaaris on laulud alates põdralmajast lõpetades absoltuutselt‘ga. Ja minu laulud sinna vahele ka, mida ma kodus vahel harjutan. Viisi peab ta suhteliselt hästi ja esineda talle meeldib. Esimene suure lava kogemus on ka juba võetud, aga see on vist üks teine jutt:)

Loomulikult meeldib talle asju ise teha. Isega on aga selline lugu, et need mõtted tulevad talle tavaliselt kiire impulsina ja saavad seetõttu ka kohe teoks. Kohe tähendab aga seda, et tagajärgedele mõtlemiseks vahepeal aega ei ole. No aga eks igalühel ela kodus väike pätu ja luban, et ma vähemalt üritan iga päevaga aina vähem ärrituda selle peale. Näiteks vildikatega tatokate tegemine enda peale ja mööbli või oma riiete peale sodimine, või suure raske meetrise kõlariga lillevaasi peale pikali kukkumine niiet kõlaris auk sees ja lillevaas puru vms toredat:) Aga see ise tahab ka hea meelega abiks olla. Näiteks omleti kloppimisel, pudru keetmisel, vahukoore mikserdamisel, laua katmisel, põrandate pesemisel jne. Ja see on ju tore:)

1.detsembri hommikul kaunistamas küpsisetorti, mille ta lasteaeda viis:)

Veel meeldib talle joonistada ja meisterdada. Eriti toredad on kõiksugused kleepimistööd. On tehtud paberist printsessikroone kui ka õnnitluskaarte igaks päevaks:)

Vahepeal suureks lemmikuks olnud pusled on jäänud hetkel tagaplaanile, aga kui vanaema Lilia külla tuleb, siis pannakse kindlasti kõik kodus olevad pusled vähemalt korra järjest kokku. Ja need on ikka sellised korralikud mitmesaja tükiga pildid;) Aga nüüd on meil legod ja nendega on ka mõnus toimetada.

oma sünnipäeva hommikul avastab kingitust…

Minu arust tunneb ta endiselt peaaegu kõiki tähti ( kontrollinud tegelt pole, aga ta tundis neid juba 1-aastaselt…) ja numbreid ka. Lugeda ei oska, aga kui öelda sõna, siis saab enamasti aru, mis täh(ted)ega sõna algab. Oma nime esimest tähte ehk “G”-d kirjutab suurepäraselt. Mõndasid teisi ka, aga iseseisvalt veel otsast lõpuni kogu nimi välja ei tule. Kuna ta nimes on 15 tähte, siis vist saab natuke armu:) Numbritega oskab väiksemaid tehteid teha ka. Et kui on kolm ja annan ühe juurde, siis on neli. Suudab numbreid lugeda 20-ni ja edasi ka kui vaja peaks minema, aga tavaliselt ei ole vaja:) aga ükskord ma töepoolest kuulsin kuidas ta oli seal kolmkümmend kahe juures ja virutas otse veel edasi…

Teab üldse igast maailma asju väga hästi ning ta suudab vahel oma arukusega ikka tõsiselt üllatada. Jätab kõikvõimalikke asju meelde, et siis sobival momendil teatada, mis ta asjast arvab. Näiteks kus toidus on vitamiinid ja kus mitte või et tal on kolmekümnendal novembril sünnipäev jne.

Loomulikult on ta sportlik tütarlaps (kuidas saaksi teisiti kui ta on oma vanemate laps). Juba kogenud jooksja ja rattur. Unistab suusataja ja baleriini karjäärist. Valmis minema ka ujumistrenni. Ja kui kogu oma toidu taldrikust on ära söönud, siis tõstab käed õlgade kõrvale üles, pigistab muskleid ja ütleb “vaata kui tugevaks ma nüüd sain”.

Sööb üldiselt täitsa hästi, vähemalt võrreldes tema eakaaslastega, keda ma tean. Ikka korralikult: hommikuti putru (lausa nõuab seda, vahel ka päeval ja õhtul) või omletti, lõunaks ja õhtuks näiteks kartulit ja kastet, kanawokki, mõnda pastat, ühepajatoitu, borsi või frikadellisuppi, jne jne. Vaikselt harjutab toore köögivilja söömist –  porgandi, kurgi ja kapsaga saab juba täitsa rahuldavalt läbi. Juustu eriti ei söö, küll aga kõiki lihasaadusi –  viinerist süldini:) pigem saia kui leiva inimene. Joob kõike – piima, jogrutit, mahla, vett, teed. Ja on maiasmokk, nagu minagi. Seda võib pugida ikka lõpmatuseni. kui kauss oleks kommidega laual, siis oleks see kogu aeg tühi:)

Ja kõige mõnusam asi, mida ta teha oskab ja tahab on kallistamine. See käib meil tihedalt kogu päeva vältel. Ja nii tore on vaadata, et ta kõiki oma sõpru heameelega tervituseks või hüvastijätuks kallistab. Musi on ka tohe külaline. Vot siuke armas ja hell on ka me Krätsu vahepeal:)

onutütar Hanna Mariaga oma sünnipäeval:)