Laps teab, mis laps räägib:)

Emme ja Grete pesevad õhtul hambaid. Issi on oma prillid jätnud hambapesu topsi vedelma.
Emme hurjutab tagaselja: “no on totu ikka küll.. muudkui räägin ja räägin, aga aru ei saa, ikka jätab oma prillid siia vedelema… nagu väike tita…”
Grete lisab: “nigu väike tita… lutt suhu ja pampers püksi!”

Grete jutustab elutargalt, justkui teaks mida abielu tänapäeva inimeste ellu toob: “tead… ühel päeval… prints ja printsess abielluvad… ja siis printsessil pannakse kroon pähe… ja siis nad hakkavad kurvastama…”

Pähapäevane jalutuskäik.

Sellest ajast peale, kui kolisime Kelvingisse, olen olnud äärmiselt tänulik nii kauni kodukandi eest. Lisaks sellele, et meil on oma aed,  on ka 200 m kaugusel kodust mõnus mets koos kõndimisradadega ja 700 m kaugusel meri privaatse liivarannaga. Õhk on nii puhas ja värske ning kõrvus kajab vaikus. Nii mõnus on pühapäeval sõpradega koos metsa jalutama minna. Ja kui veel päike ka natuke paitab, siis on superluks. Suvel kui metsaalune sinab mustikatest on vahel raske lapsi metsast pärast kätte saada. Tänagi käisime naabrinaise ja lastega metsas. Nii kui ütlesime lastele, et nüüd lähme metsa, siis rõkkasid kõik üheskoos “metsaaa!!!” ja panid üksteise järel joostes metsa poole:)

soendusjooks hoovi peal

nii palju kohti, kus metsas ennast ära peita…

väike puhkusehetk peale kolmveerand tunnist hullamist:)

kui lund rohkem oleks saaks minna metsaküngastele kelgutama…

suured sõbrannad:)

Kui lapsed saaksid ise otsustada:)

Huvitav, milline näeks välja laste päev, kui neid ei ümbritseks igast küljest piiravad lapsevanemad, õpetajad ja muud tüütud tegelased? Või milline näeks välja öö?

Eile näiteks olime Gretega kahekesi kodus. Kuna issit polnud kaissu võtta, siis kutsusin lapse õhtul oma voodisse… Et emmel üksi igav magada ei oleks;) Piiga oligi platsis. Lugesime ära unejutud, rääkisime üle kõik maailma asjad ja panime siis tule kustu.

Uni tuli magus. Vähemasti emmel, kes uinus silmapilkselt. Mingi aja pärast aga tõusin ärkvele ja kui silmad lahti tegin tundus nagu oleksin üksi voodis. Meenus, et Grete oli vahetult enne mu uinumist läinud korra veel vannituppa vett jooma. Mõtlesin, et ju läks pärast seda oma voodisse magama, sest talle meeldib seal rohkem. Igaksjuhuks läksin tema tuppa vaatama.

Ja mis ma näen…Kell 2:00 öösel tuli põleb ning mu laps on täiesti ärkvel ja mänguhoos. Ta on tuduriided vahetanud roosa pluusi ja lillelise kleidi vastu ning toimetab usinasti oma lelude keskel. Egas siis midagi. Selgitasin lapsele, et on öö. Vahetasime riided ja pugesime uuesti kaissu. Hommikul veidi enne 9 ärkas preili minu voodis ja kukkus mind unimütsi üles äratama:)

Kommentaariks veel nii palju, et mul on kombeks ka ennast mitmeteks öötundideks arvuti või mõne raamatu seltsi unustada:)

Kodused toimetused:)

Lasteaia sõbra sünnipäev

Jõudis lõpuks kätte aeg, kui esimest korda Grete lasteaia kaaslase sünnipäevale kutsuti. Naabritüdruk on ka lasteaiast, aga tema ei lähe arvesse, sest tema vanemaid ma ju tunnen. Kui Grete sünnipäev oli, siis mõtlesin, et kas peaks tema rühma lapsi ka kutsuma. Mõtlesin ja mõtlesin ning lõpuks jäid nood ikka kutsumata. Kõigepealt sellepärast, et mul on omal nii palju lastega sõpru-tuttavaid, et kõiki nii kui nii ei jõua kutsuda. Ja teiseks ei osanud ma seda protseduuri.

Nüüd siis tean, et tuleb ilus kutse valmistada ja nimelise ümbrikuga lasteaia riiete kappi panna:) Nii lihtne see ongi. Polegi vaja kõigi laste vanemaid enne tunda, sest sünnipäeval avaneb võimalus nendega nii kui nii tuttavaks saada. Eriti hea meel on mul selle üle, et sain seekord tuttavaks mitme oma lapse rühmakaaslase emaga, kes puhtjuhuslikult elavad meiega samas külas:) Olen alati mõelnud, et meil siin elab nii palju väikeste lastega peresid ja mina ei tunne enamikke neist. Lisaks saab teiste emade käest tihti väga huvitavat ja vajalikku informatsiooni. Mina näiteks sain täna infot laste ujumistundide kohta ning panin selle enda jaoks kõrva taha, ehk juba lähitulevikus võib vaja minna:)

Seekord käisime Johani sünnipäeval. Pidu peeti Naba lasteaias, mis on üks ütlemata tore paigake. Sünnipäeva pidamiseks ideaalne – suur ruum, kus lastel palju ruumi joosta ja ronida, samas on nad kogu aeg silma all. Seal puudub tavapärane plastikmänguasjade kuhila, mistõttu lapsed mängivad rohkem koos ja on rahulikud. Ja suur lisaväärtus on lastel basseinis hullamise võimalus:)

Meile sünnipäev väga meeldis. Täname Johani, kes meid oma peole kutsus!

sünnipäevalaps kollases särgis:)

lõbusad veemängud

Poisid uudistavad sünnipäevaks kingitud piraadilaeva:)

Lapsesuu ehk millises reaalsuses elab 3-a laps:)

Meenutame Margusega oma suhte algusaegseid hüüdnimesid… “maailma mõnusaim mees” ja “Baltimaade parim proua”.
Grete torkab vahele “Proua Merle Klandorf!”. Vaatame imestunult Gretele otsa, et kust see siis nüüd tuli. Ja nii täpselt väljagi hääldatud…
Mina vastu: “kes see Merle Klandorf veel on?”
Grete teatab tähtsalt “see proua on tantsusaatest!”

*** 

Tulen õhtul töölt koju ja Grete hakkab mulle rõõmsalt rääkima, kuidas ta nägi jäätise autot ja kuidas see onu andis talle jäätise raamatu ja et issi ostsis jäätist ka. Mina uurin siis veel, et millist jäätist nad ostsid ja saan vastuseks et väikest. Mõningase täpsustamise peale saan teada, et auto tegi muusikat ka. Otsustan mõttes, et peale õhtusööki võiks isegi väikese jäätiseampsu teha… Pean aga hiljem pettuma, sest selgub et jäätist siiski pole. Küll on olemas nn jäätiseraamat ehk väike reklaambrošüür, mis kuskilt Grete mängupaberite varamust välja on karanud ja lapsele sügisesed jäätiseostu seiklused meelde toonud:)

Pärnu ilmaime ja Riia

 

Kõik tööreisid ei vii just kaunitesse lõuna Euroopa linnakestesse, midagi toredat on neis aga siiski. Pühapäeval suundusime kolleegidega Riiga, kus oli vaja osaleda poolaasta inventuurides. Tee peale jäi ka Pärnu, kus uudistasime eelmise päeva marutuulte poolt kokku kuhjatud jäähunnikuid.

Uudistajaid oli palju. Kõik rannapiirkonna teeäärsed parkimiskohad olid hõivatud. Inimesi sagis siin ja seal. Kui poleks olnud lõikavalt külma tuult, siis oleks peaaegu võinud unustada, et on talv mitte suvi:)

 

Riias suurt sightseeing‘ut seekord teha ei jõudnud. Kuna aga meist kolmest keegi linna ei tundnud, siis sõitsime igale poole vajalikke teid otsides suhteliselt suure ringiga. Ja et vasakpöörde tegemise võimalused on Riia linnas suhteliselt haruldased, seda suuremad ringid sisse tegime. Meil õnnestus isegi ühte suurt jõge mitme erineva silla pealt ületada ning nautida sealjuures päris kenasid vaateid. Ja seda hoolimata sellest, et jõe ületamine mingilgi viisil õigele marsruudile ei jäänud:) Kaarti meil muidugi polnud, aga kohale jõudsime sellegi poolest. Igaüks arvas midagi ja endalegi ootamatult avastasime ennast lõpuks just õigest kohast ja seda märkimisväärse ajakuluta!

Lisaks tööle sain ühes suures keskuses ka väikese shoppingu-tuuri teha. Endale midagi ei soetanud. Gretele sain aga UCB-st mõned ilusad pluusid soodsa hinnaga ja kaks paari sukapükse ka. Minu eelarvamused, et Riias on samad kaubad nagu Tallinnas, said ümber lükatud. Pean tõdema, et nii mõnelgi pool oli Riia kaubandusvõrgus palju huvitavamaid asju kui kodumaal. Isegi need samad ketid, mis meilgi olemas on (nt.Vero Moda, Lindex jt), erinevad kaubavalikult. Uued kaubad tunduvad olema Riias kallimad, allahindlused aga suuremad.

Söömas käia on aga Riias minu arust palju kallim. Võibolla ma pole ammu Tallinnas kohvikus chillimas käinud… aga veeklaasi eest 1,20 latti ehk siis 27 eek-i maksta tundus kuidagi palju. Ühes soodsas kohas siiski pugisime. See jäi meie oma poega samasse keskusess – Centrs, mis asub vanalinna äärealal. Seal sai arvestatava kausitäie pelmeene koos lisanditega vähem kui 1,5 lati eest. Mina kui vähese mahtuvusega sööja sain hakkama 0,8 latiga! Ja pelmeene oli seal ikka igat sorti ja väga maitsvaid:)

Itaalia

Alati kui kuskil reisimas käin, on pärast selline tunne, et mu maailm on ikka niiiiii väike. Elan siin oma väikeses Eestis, peamise osa oma ajast toimetan Tallinna ja Viimsi piirkonnas ja sellega kõik piirdubki. Tekib selline tunne, et kogu elu läheb minust mööda, et jään nii paljust ilma. Siis tekib vastupandamatu kihk muudkui reisida ja maailma avastada. Reisilt naastes taob aga reaalsus nuiaga pähe ja ütleb “aitab lõbust. nüüd on taas argipäev”. Peale pisukest stressamist rahunen jälle maha, kuni järgmise korrani, mil see “vaim” jälle purgist lahti päästetakse…

Vähemalt on mul hea meel selle üle, et suudan reisides alati hetkest rõõmu tunda. Siis lülitan ennast täielikult argimuredest välja ja kõik tundub nii lahe. Ei suuda mind häirida lennujaamas ootamine, ümberistumisega lennud, pikk bussisõit, rendiauto teisaldamine politsei poolt, vähesed unetunnid, sombune ilm jne. Maailma avastamine on lihtsalt lahe:)

Mõned pildid seekordsest Itaalia reisist, mis oli küll täis pingelisi tööpäevi, aga ka natuke fun’i…

Kopenhagen – Milano linnulennult…

Garda järv, mida kahjuks päevavalges õnnestus pildistada vaid autost. Suvel on see tohutult populaarne surfiparadiis. Talvel on selleäärsed linnad-külakesed aga suhteliselt tühjad. Igaastane suursündmus on jaanuaris muidugi kingamess, mis sel aastal kandis juba numbrit 69.

Praegusel ajal oli seal temperatuur ca +5 C.. peaaegu sama nagu Eestiski. Erinevalt meist oli seal aga palju palme ja väga mitmesuguseid erksavärvilisi taimi.

Alpikanne võis kohata igal sammul…

Ehtsaid sidruneidki kasvas puu otsas nii mõnelgi pool:)

Kui taamal poleks valitsenud lumised mäed, võiks arvata et pilt on tehtud suvisel aal…

Itaalia toit ehk palju mereande ja vein.. mmm…

Lisaks tavapärasele veinile (mida pakuti ka töökohtumistel nagu meil kohvi või vett) oli õhtusöögilauas kohustuslik proovida erinevaid kohalikke jooke. Enamike drinkide nimesid ma “mitte erilise alkoholisõbrana” ei mäleta enam. Siiski jäi meelde üks – Sambuca. See pandi põlema ja enamus alkoholist haihtus. Järele jäi mõnus lagritsamaitse. Tõin koju kaasagi:)

peale 10-tunniseid tööpäevi nuumasid meeli restoranikülastused ja õhtused jalutuskäigud vanalinnas…

Milano – Tallinn… päikesepaistes üle Alpide. Oleks tahtnud kohe maanduda ja lumelaual neid tohutuid puuderlume välju neelata:)

Totaalne muutumine:)

Enne…

…ja pärast:)

Puslekunn:)

Niipea kui Grete ükskord aru sai, mis asi on pusle, siis on ta muudkui neid kokku pannud. Algul väiksemaid ja siis ikka üha suuremaid. Nüüd paneb ta nii muuseas kokku juba 200-250 tükilisi puslesid. Ja ta teeb seda mõnekümne minutiga, mitte 7-8 aastaga nagu pakendil kirjas on;)

Karupoeg Puhhiga pusled on kindlasti ühed lemmikud…