Seekordne eurolaulu valimine ei erinenud eriti millegi poolest eelmistest – ikka palju üheülbalisi laule, sekka üks komejant ja üks veidi potentsiaalikam lugu. Seekordne lemmik oli Iris… piisavalt teistmoodi ja isikupärane ning huvitava meloodiaga. Ja erurooplastele vajalik show-element oli ka igati olemas.
Samas juba mitmeid aastaid on sisemiselt ükskõik, kes Eestit esindama läheb. Sest isegi kui valitakse minu või mõne teise eestlase arvates jube hea lugu, siis lõunaeurooplased ei pruugi sellest asjast samuti arvata. Ja läbi aegade üks kehvemaid Eesti eurolugusid ju ometi meile korra võidu toonud:)) Meie kasutasime aga eurolaulu valimist ettekäändena, et üks tore koosviibimine maha pidada. Naabrite juurde oli kokku tulnud 4 pesakonda. Lapsed möllasid omapäi, vanemad pugisid head-paremat ja lõksutasid lõugu:) Usinamad olid naljaviluks särgigi selga vedanud ja plakati valmis vorpinud, et ikka “omadele”kaasa elada.
Igatahes lastele tundus meie eurolaul meeldivat – hea lihtne kaasa laulda. veel mitu päeva hiljemgi võis Gretet kuulda ümisemas “leto svet… leto svet”
väikesed letosveti fännid teleka ees:)
võidurõõm.. kui leto svet uuesti välja kutsuti…
sõbralikult koos vaatamas…
emmede rõõm:)
