Huvitav, et inimene ikka nii laisaks on loodud, et kulutab meeletult palju energiat sellele, et leida põhjusi miks mitte sporti teha. Mina olen juba mitmeid aastaid rohkem või vähem poppi teinud. “Nooruses” olin kõva spordimutt, aga nüüd ajab mees vitsaga trenni:))
Firma maksab iga kuu selle eest, et kõik töötajad saaksid 3 korda nädalas tasuta ujumas käia. Mina olen töötanud juba juunist saati ja jõudsin eelmise nädala neljapäeval teist korda basseini. Hea tulemus eks:) Ja siis vurasin seal ühest otsast teise… kokku nii pool kilomeetrit, vedelesin saunas ja pärast oli oi kui mõnus olla. Ja miks mitte siis iga nädal 2 korda nii oma tööpäevi lõpetada, selle asemel et ummikutes passida. Seda enam, kui ujula töökohast 5 min autosõidu kaugusel asub???
Järgmise lükke tegi mees, kes mind laupäeval sporditarvete poodi vedas. Surus käimakepid pihku ja ütles sammu marss:)) Pühapäeva hommikul komandeerisime Grete naabrite juurde ja patseerusime Pirita metsa oma tutikate keppidega. Mees muidugi tegi rohkem pühapäevast jalutuskäiku kui trenni, aga mina olin peale 20 minutit küll keel ripakil. Pulss tüüris järjekindlalt muudkui ülespoole, niiet peale tundi sammumist panime punkti. Aga mõnsa oli sellegi poolest. Ja kui ka mehega võidu sammudes jäi algul natuke mõru tunne, siis õnneks jäi lõpusirgele ette 3 noort näitsikut kõnnikeppidega, kellest kui postist mööda kihutasin (millegagi peab ju motivatsiooni säilitama:)))
Loo moraal – tee sporti spordi ajal… ja ära varasta!!! Tervisesporti on ju tegelt jube mõnus teha. Mul on küll vaja endale pidevalt meelde tuletada, et ma ei pea kellegagi võistlema ja tšempionaadile ma ei sõida, sest mingi nooruspõlve pisik elab veel tänini sees… Ja eesmärk võiks olla pigem teha regulaarselt natuke, et oleks rütm sees. Ja annab ju ka igapäeva elus leida võimalusi rohkem liikuda, näiteks autoga ei pea 300 meetrit poodi lõunasöögi järele sõitma;)
