Jutte igasuguseid…

Emme küsib hommikul Gretelt: “Kuidas magasid?”
Grete: “Hästi.”
Emme: “Mis und sa nägid?”
Grete: “Paha und.”
Emme: “Mis sa nägid siis?”
Grete: “Dinokaid!” (dinosaurused)
Emme: “Mis need tegid siis? hirmsat häält?”
Grete: “Ei, need ründasid!”
Ja mängib rahulikult edasi…

Grete tahab midagi hirmsasti saada ja muudkui nuiab. Ema soovitab issi käest küsida ilusti.
Grete küsibki: “Isssiii! Paaluuun!!!”
Issi uimaselt: “Mida?”
Grete solvunult: “Kuidas saab niisugune juhmard olla!?”

Issi loeb raamatut, mille hind on olnud 59 eeku.
Grete kukub siis pärima, et miks tal 5-aastaste raamat on.
Küsib umbes kuus korda.
Issi on küll endiselt süvenenud raamatusse, kuid vastab siiski: “igaks juhuks.”
Grete hakkab tõrelema: “Ei! Mu õde ei luba. Ta võtab selle ära ja viib selle poodi tagasi!”

Grete muudkui niheleb issiga sama diivani peal ega leia asu. Lõpuks murdub ja sõnab resoluutselt: Mu dinokas hammustab sind!”

Grete hakkab jutukest veeretama: “Emme, miks sa nii paks oled?”
Issi suskab vahele: “sest emme ei tee trenni!”
Emme pole nõus: “mis sa valetad lapsele? ma eile just käisin trennis!”
Grete küsib uuesti: “emme, miks sa nii paks oled?”
Issi parandab ennast: “emme ei ole paks. Emme lihtsalt sööb liiga palju magusat!”

Düsseldorf

Eelmisel nädalal veetsin 3 päeva Saksamaal, Düsseldorfis. Polnud ma enne Saksamaal käinudki. Jättis väga positiivse mulje igatahes mulle see riik. Vähemalt see linn:)

kevad on käes:)

Esiteks oli hästi mõnus see, et käes oli tõeline kevad. Ilm oli +12 ja päike paistis esimesed kaks päeva. Ümberringi oli kõik nii roheline ja õitses. Näiteks kirsipuud olid üleni roosad. Teeääred paksult erekollaseid nartsisse täis. Huvitav kui kaua Eestis aega võtaks, et sellised avalikud sibulad oma tee eraaedadesse leiaksid:)

oo kauneid õisi…

Üks miinus oli ka. Nimelt olid ainukesel tööst vabal päeval – pühapäeval – kõik poed kinni, niiet raha raisata eriti ei õnnestunudki. Noh oma lemmiku H&M-i leidsin laupäeva õhtul enne messi after partyt ikka üles ja suutsin 30 minutiga ikka paar toredat asjakest omale soetada:) Vähemalt oli after party asjalik – sai nõrkemiseni head sööki ja jooki! Mina vana maiasmokk panin põhirõhu muidugi magustoidule. Nelja eri sorti neid seal oli ja mina sõin neid kõiki vähemalt ühe ja natuke veel:P Joogiga oli nii, et igale kutsutule pisteti pihku joogikaart väärtuses 56 euri. Ma ei suutnud pooltki sellest maha juua. Piirdusin 3 lahja Campari kokteiliga. Pidu ise toimus sellises kohas nagu Dusseldorf nacht residenz.

kolm maiuspala pildilegi jäänud… ja siis uhke joogikaart ka:)

Kahjuks oli pühapäeval ka erinevalt eelmistest päevadest vihmane ilma. Hommikul tegime kolleegidega korra tuuri linna peal. Jõime ühes äärmiselt toredas kohvikus teed ja kohvi. Ja peale pisukest tiksumist selles kohvikute ajamasinas, sõitsime hotelli ja kohe otse edasi lennujaama.

lahedad taiesed Düsseldorfi vihmasest tänavapildist.

Lennujaamas aga olid kõik poed ilusti lahti, niiet aega sai surnuks lüüa küll. Osta eriti midagi ei raatsind, aint natike kommi ja nänni ja noh kreemipotsik tegelt ju ka leidis oma tee minu juurde. Lennujaamas oli muudki huvitavat, mida ma enne polnud näinud. Näitkes massaazhi tool. Algul istusin sinna suht ebalevalt ja skeptiliselt. Et no mida see siuke asjake ikka korda saata suudab. Aga kuna taks oli suht soodne kõige muuga võrreldes – 2 euri = 7 min – siis tegin proovi. Peale esimest seanssi käisin kibe-kiirelt poes münte vahetamas ja lõpuks jätsin sinna masinasse 8 euri ehk umbes 130 krooni. Samas veetsin seda tooli kinni hoides pea tunni, peale igat 7 minutit iga ju ikka lõõgastusin ja mõnulesin seal korralikult. Õnneks järjekorda polnud ja toole oli tervelt viis. Käisin veel puhvetis söömas… Ja nii need 5 tundi seal lennujaamas lõbusalt kulgesidki.

liiga hea et tõsi olla…

Mess oli Itaalia omadest paljugi poolest mõnusam. Noh esiteks juba selle poolest et see oli pisut väiksem. Siis muidugi sellepärast, et suurem osa tööst oli juba eelmiste messidega ära tehtud. ja üleüldse olid seal vähem inimesi, trügimist ja väiksem müratase. Sakslased siuke rahulikum rahvas ka:) Ja siis söök oli ka üsna hea. Kui Milanosse minnes tegin hommikul kaasa 2 võileiba ja panid need juba esimeses lennukis kinni ja siis poolpäeva nälgisin ja pärast pugisin vastu tahtmist muudkui valget saia… siis Düsseldorfi mineku hommikul vorpisin 6 võileiba. No igaks juhuks ikka varuga. 4 ja pool neist viskasin pühapäeva hommikul hotelli prügikasti:)

peab mainima, et joomine tööpostil pole ainult itaallaste komme…

Messi üks lahe asi oli korralik Itaali moodi moeshow, kus küll reklaamiti peamiselt jalanõusid, kuid modellide riided olid sealjuures nii kihvtid, et oleks pooled seal endale kohe kaasa rabanud. Kuna see oli ülimalt pop üritus, siis pilte ei olnud puht füüsiliselt võimalik teha. Hea et vähemalt nägin:)

Lapsesuu

Emme ja issi koristavad. Grete istub koos naabritüdrukuga trepil ja nad arutavad isekeskis:
Kata: “Sinu emme ja issi on koristajatädid”
Grete: “Ei, minu emme on koristajatädi. Issi on koristajaonu”

Grete vaatab Kanal2-st multikat. Ise jube rahul, printsessid ja puha.
Järksu kostab suur sõjakisa: “issi, pane mu film tagasi. issi pane tagasi!!!!”
Isa tuleb siis ka teisest toast vaatama, et mis juhtus.
Etv-ga harjunud preili ei saanud aru, et vahepeal hakkas reklaam:)

Grete on Viimsi Spa akvaariumi juures ja puhub juttu:
“suur kala, kas sa tahaksid väiksed kalad ära süüa?”
Jätkab muheda häälega:”Aga teie maitsete meile! Mulle meeldib kala süüa…”
Ja siis õhinaga seletades: “Aga eile oli meil suur lesta kala. See näkkas!”

Milano

Suurema osa eelmisest nädalast veetsin Itaalias, Milanos. Seal toimus iga-aastane Euroopa suurimaid kinga ja koti messe – Micam. Et mastaape kirjeldada, siis seal oli vist 16 halli, iga neist suurem kui meie Näituste paviljon. Ja kui palju kingi ja saapaid…

Olen Eesti kaubandusvõrgus ringi käies alati mõelnud, et huvitav, kuidas need kingad siia lettidele jõuavad? Mille seast valitakse? Kui suur on valik? Ja kas tõesti paremat valikut ei saa? Ja kuidas ikkagi kollektsioon lõpuks kokku saab? Tegelikult on valik ikka niiiiiiii suur, et kohe on. Ja ausalt öelda, on valiku tegemine peale esimest 10 boksi juba suhteliselt raske. Lõpuks tunduvad kõik asjad ühte sulavat ja ei saa enam aru, mis on hea ja mis halb. Niiet lõpliku kollektsiooni kokku saamine on ikka meeletu töö. Õnneks ei olnud ma üksi ja valik sai sedapuhku 4-5 inimese koostöös tehtud. Aga hea meel on, et sain oma arvamust sekka öelda. Sest tundub, et olen mingi teatava sihtgrupi esindaja, missugust meie Eesti ostjate seas juba aastaid pole olnud.

Milano ise on sihuke “kahe otsaga linn”. Keskel on kaunis kirik ja ümber lummavad shoppingutänavad. Muidu aga linn erilist muljet ei jätnud. Pigem siuke räpane, tööstuslik ja nagu poolik. Metroo on igas suuremas linnas muidugi tänuväärne asi. Sellega liikumine muudab suures võõras linnas orienteerumise väga lihtsaks. Nii sain isegi viimasel päeval julgelt üksi kesklinnast kaugemal sõita, et H&M laste kaupade osakonnas poodelda.

Eelmisel õhtul sai hoolega window-shopping‘ut tehtud. Ikka Prada-Guchi-Muchi jne:) Laadisin pea toredaid mõtteid täis ja siis sukeldusin Milano ja tegelt ka Eesti mõistes ülisoodsasse H&M-i ning ostsin sealt vist sõna otseses mõttes kümme pluusi:) Ja kleidi ja paar sviitrit ka. Nüüd on hing mõnda aega rahul.

Ilm oli normaalne nii 10-15 kraadi piires. Samas päikest eriti ei näind, sest tööpäevad olid pikad. Näha sai aga igasugu inimtüüpe. Alates lennujaamast kuni city-ni välja - kõikjal tõeline looduse mitmekesisus. Eredamalt on meelde jäänud ühed hiinlased või japsid, kes metroos mu kolleegi oma piiramisrõngasse võtsid. Teada tuntud brändi jalatsite-kottide copy paste’ijatena haarasid nad oma uhke fotoka ja kukkusid tema kotti ja jalas olnud saapaid pildistama. Ma eemalt siis fotografeerisin nende tegutsemist. Seda märganud, muutusid agarad hiinlased aga edevaks ja naeratasid säravalt otse mu kaamerasse:)

vahet pole kas Prada või mäkkar:)