Poliitikast täna ei räägi. Hoopis Gretest ja tema väiksest sõbrast Natašast, kellega ta Merimetsa haiglas kohtus.
Pean tunnistama, et kui meie palatisse “venelased sisse sadasid”, oli esimeseks tundeks nördimus, et need “teistsugused” inimesed tulevad nüüd meie rahulikku haiglaidülli rikkuma. Äkki toovad meile mingid haigused juurde? hakkavad lärmama? naeruväärne ikka, mida ego esimese hooga kohe ette söödab…
Tegelikult olid nad üpris tavapärased inimesed, üsna samasuguste mõtete, hirmude, murede ja rõõmudega. Viisakad… ei võtnudki meie kahest pissipotist automaatselt ühte endale, vaid küsisid ilusti luba. Ema rääkis lapsega sosinal, kui meie magasime ning õpetas last viisakalt teise lapse asju küsima. Nad olid sõbralikud ja seltsivad, tundsid huvi meie vastu ja rääkisid lahkelt endast, kui küsisin. Nad olid ka väga lahked – Nataša jagas hea meelega oma mänguasju Gretega. Mulle pakuti lahkelt ka oma teepakikesi, sest ise ei märganud ma neid Marguselt tellida, ning kõike muud head paremat, mis neil oli.
Lastega aga on kõik veelgi lihtsam. nemad ei tunne nahavärvi, keele, rahvuse või muud erinevust. Nende jaoks on teine laps lihtsalt mängukaaslane. Juba esimese 15 minuti möödudes, asusid Grete ja Nataša koos joonistama. Üks rääkis omas keeles, teine omas vastu. Noogutasid ja joonistasid edasi. Jagati vildikaid ja pliiatseid, värviraamatut ja vihikupaberit. Kumbki ei teadnud midagi Aljošast ja kui emad-õpetajad-poliitikud-tädid-onud-vanavanemad neile seda teemat eesti-vene vastasseisu mätta otsast kunagi avama ei hakka, siis ei huvitagi neid 20 aasta pärast mingi Aljoša Tõnismäelt.
Nalja sai ikka kõvasti sellega, et nad teineteisest aru ei saanud. nagu vaataks mingit hästilavastatud komöödiat. Gretel näiteks tekkis vastupandamatu soov oma uue sõbraga ühte keelt rääkida. Seepärast leiutas ta uue sõna, mis kõlas minu arvates vägagi venepäraselt…
“vozmi karandašii” – “agimaju”.
“petšenie hotšeš?” – “agimaju”.
Igakord kui sõbranna midagi pikemat aktiivselt seletas, kõlbas lõpetuseks öelda vastu “agimaju”…
Siis jälle juhtus nii, et sõbrannale pandi vedeliku kotike juhtmega käe külge ja siis pidi pikutama. Grete oli aga väga lahke ja hoolitsev. Vedas tooli Nataša voodi juurde ning hakkas talle oma uuest raamatust muinasjutte ette lugema: “perenaine ütles konnale – miks sa mind ära ei taha süüa….” jne.
Koos lauldi, tantsiti, joonistati, roniti voodite ja toolide peal, käidi pissil, söödi. Jah isegi isud hakkasid koos tekkima – kui ikka üks banaani sõi, siis teine kohe ka seda tahtis, või küpsist või vahvlit või mida iganes. Ja Grete hambapesu innustas Natašat sama tegema. Ja kui üks läks oma voodisse magama, oli seda nõus ka teine tegema. Ja kui Gretele patsid tegime, siis palus Nataša omale ka. Ja Grete oli nõus sussid jalga panema, sest sõbrannal ju ometi olid.
Kakaja družba!