Vene-Eesti integratsioon

Poliitikast täna ei räägi. Hoopis Gretest ja tema väiksest sõbrast Natašast, kellega ta Merimetsa haiglas kohtus.

Pean tunnistama, et kui meie palatisse “venelased sisse sadasid”, oli esimeseks tundeks nördimus, et need “teistsugused” inimesed tulevad nüüd meie rahulikku haiglaidülli rikkuma. Äkki toovad meile mingid haigused juurde? hakkavad lärmama? naeruväärne ikka, mida ego esimese hooga kohe ette söödab…

Tegelikult olid nad üpris tavapärased inimesed, üsna samasuguste mõtete, hirmude, murede ja rõõmudega. Viisakad… ei võtnudki meie kahest pissipotist automaatselt ühte endale, vaid küsisid ilusti luba. Ema rääkis lapsega sosinal, kui meie magasime ning õpetas last viisakalt teise lapse asju küsima. Nad olid sõbralikud ja seltsivad, tundsid huvi meie vastu ja rääkisid lahkelt endast, kui küsisin. Nad olid ka väga lahked – Nataša jagas hea meelega oma mänguasju Gretega. Mulle pakuti lahkelt ka oma teepakikesi, sest ise ei märganud ma neid Marguselt tellida, ning kõike muud head paremat, mis neil oli.

Lastega aga on kõik veelgi lihtsam. nemad ei tunne nahavärvi, keele, rahvuse või muud erinevust. Nende jaoks on teine laps lihtsalt mängukaaslane. Juba esimese 15 minuti möödudes, asusid Grete ja Nataša koos joonistama. Üks rääkis omas keeles, teine omas vastu. Noogutasid ja joonistasid edasi. Jagati vildikaid ja pliiatseid, värviraamatut ja vihikupaberit. Kumbki ei teadnud midagi Aljošast ja kui emad-õpetajad-poliitikud-tädid-onud-vanavanemad neile seda teemat eesti-vene vastasseisu mätta otsast kunagi avama ei hakka, siis ei huvitagi neid 20 aasta pärast mingi Aljoša Tõnismäelt.

Nalja sai ikka kõvasti sellega, et nad teineteisest aru ei saanud. nagu vaataks mingit hästilavastatud komöödiat. Gretel näiteks tekkis vastupandamatu soov oma uue sõbraga ühte keelt rääkida. Seepärast leiutas ta uue sõna, mis kõlas minu arvates vägagi venepäraselt…
“vozmi karandašii” – “agimaju”.
“petšenie hotšeš?” – “agimaju”.
Igakord kui sõbranna midagi pikemat aktiivselt seletas, kõlbas lõpetuseks öelda vastu “agimaju”…

Siis jälle juhtus nii, et sõbrannale pandi vedeliku kotike juhtmega käe külge ja siis pidi pikutama. Grete oli aga väga lahke ja hoolitsev. Vedas tooli Nataša voodi juurde ning hakkas talle oma uuest raamatust muinasjutte ette lugema: “perenaine ütles konnale – miks sa mind ära ei taha süüa….” jne.

Koos lauldi, tantsiti, joonistati, roniti voodite ja toolide peal, käidi pissil, söödi. Jah isegi isud hakkasid koos tekkima – kui ikka üks banaani sõi, siis teine kohe ka seda tahtis, või küpsist või vahvlit või mida iganes. Ja Grete hambapesu innustas Natašat sama tegema. Ja kui üks läks oma voodisse magama, oli seda nõus ka teine tegema. Ja kui Gretele patsid tegime, siis palus Nataša omale ka. Ja Grete oli nõus sussid jalga panema, sest sõbrannal ju ometi olid.

Kakaja družba!

Haiglalood:)

Veetsime 4 päeva haiglas, meil käis külas Rota-viirus. Aga rohkem sellest ei räägiks…sest tegelikult oli see kõik üsna loomulik ja mööduv nähtus ning kõige selle juures oli mitmeid positiivseid külgi:

1. me saime esimest korda kiirabi autoga sõita. Kõik oli nigu päris. Minul oli ka põnev. Ja isegi muidu täiesti uimane ja vähekontakteeruv laps elavnes pisut osutades inventarile kiirabi autos: “emme mis need on?” Ja kui siis aknast välja vaatas, siis teatas tähtsalt: “nüüd on roheline ja võib sõita”. Kiirabi auto juht kuulaski sõna:)

2. haiglas oli hea turvaline olla. Pool haige lapse eest hoolitsemise vastutusest langes arstide õlule. Ja kui arvestada, kui ebateadlik ja ebaregulaarne ravitseja mina olen, siis oli see kõhuviiruse ravimine haiglas tõepoolest lapse enda huvides.

3. haiglas oli hea vahelduseks mitte midagi teha. Laps magas esimesed kaks päeva ja ööd praktiliselt maha. Süüa ei pidanud tegema, kõik toodi kandikul ette. Ja kui päris aus olla, siis mulle need toidud täitsa maitsesid. Kaerahelbe puder oli siuke ülekeedetud läga, aga muidu oli kõik tip-top. Pean tunnistama, et nii head kanasuppi või hakklihasuppi mina küll teha ei oska:) Noh õues oleks tahtnud vahepeal käia, aga õnneks oli suht vihmane ja sombune koguaeg, niiet väga ei kurvastanud.

4. ma sain oma lapsega mitu päeva tõeliselt koos olla. Temaga koos joonistada, jutustada, laulda, raamatut lugeda, aknast linde, lennukeid ja trolle vahtida… mitte et mul muidu poleks võimalik enamikku neist asjust temaga koos teha, aga tavaliselt on palju siukseid segavaid tegureid nagu tööpäev, tööväsimus õhtul, söögi tegemine, majapidamistööd, jne.

5. laps sai omal nahal kogeda, mis tähendab haiglas olemine ja tilguti veeni panemine ja südapaha-kõhuvalu koos oksendamise ja palavikuga. Nüüd on talle lihtsam selgeks teha, et peale wc-s käimist või õuest tulemist ja enne söömist on vaja kindlasti käsi sooja vee ja seebiga pesta.

6. kolmandal päeval saime omale palatikaaslasteks 3-aastase tüdruku oma emaga. Neil oli sama haigus ja nad olid üks päev meist varem haiglasse jõudnud. Minu jaoks oli see täiesti uudne kogemus, nagu ka ilmselt Grete jaoks. Nimelt oli tegemist ainult vene keelt kõnelevate kaasmaalastega. Mina sain oma üllatuseks praktiliselt kõigest aru, mida vene-emme nii oma lapsele kui siis ka pärast mulle rääkis. Ja nüüd tasub tähele panna – rääkisin vastu ka… niiet see vene-emme ja tema laps kõigest aru said. Ning Grete sai suure kogemuse võrra rikkamaks, suheldes inimesega, kelle kõnest ta midagi aru ei saa:)