Veetsime 4 päeva haiglas, meil käis külas Rota-viirus. Aga rohkem sellest ei räägiks…sest tegelikult oli see kõik üsna loomulik ja mööduv nähtus ning kõige selle juures oli mitmeid positiivseid külgi:
1. me saime esimest korda kiirabi autoga sõita. Kõik oli nigu päris. Minul oli ka põnev. Ja isegi muidu täiesti uimane ja vähekontakteeruv laps elavnes pisut osutades inventarile kiirabi autos: “emme mis need on?” Ja kui siis aknast välja vaatas, siis teatas tähtsalt: “nüüd on roheline ja võib sõita”. Kiirabi auto juht kuulaski sõna:)
2. haiglas oli hea turvaline olla. Pool haige lapse eest hoolitsemise vastutusest langes arstide õlule. Ja kui arvestada, kui ebateadlik ja ebaregulaarne ravitseja mina olen, siis oli see kõhuviiruse ravimine haiglas tõepoolest lapse enda huvides.
3. haiglas oli hea vahelduseks mitte midagi teha. Laps magas esimesed kaks päeva ja ööd praktiliselt maha. Süüa ei pidanud tegema, kõik toodi kandikul ette. Ja kui päris aus olla, siis mulle need toidud täitsa maitsesid. Kaerahelbe puder oli siuke ülekeedetud läga, aga muidu oli kõik tip-top. Pean tunnistama, et nii head kanasuppi või hakklihasuppi mina küll teha ei oska:) Noh õues oleks tahtnud vahepeal käia, aga õnneks oli suht vihmane ja sombune koguaeg, niiet väga ei kurvastanud.
4. ma sain oma lapsega mitu päeva tõeliselt koos olla. Temaga koos joonistada, jutustada, laulda, raamatut lugeda, aknast linde, lennukeid ja trolle vahtida… mitte et mul muidu poleks võimalik enamikku neist asjust temaga koos teha, aga tavaliselt on palju siukseid segavaid tegureid nagu tööpäev, tööväsimus õhtul, söögi tegemine, majapidamistööd, jne.
5. laps sai omal nahal kogeda, mis tähendab haiglas olemine ja tilguti veeni panemine ja südapaha-kõhuvalu koos oksendamise ja palavikuga. Nüüd on talle lihtsam selgeks teha, et peale wc-s käimist või õuest tulemist ja enne söömist on vaja kindlasti käsi sooja vee ja seebiga pesta.
6. kolmandal päeval saime omale palatikaaslasteks 3-aastase tüdruku oma emaga. Neil oli sama haigus ja nad olid üks päev meist varem haiglasse jõudnud. Minu jaoks oli see täiesti uudne kogemus, nagu ka ilmselt Grete jaoks. Nimelt oli tegemist ainult vene keelt kõnelevate kaasmaalastega. Mina sain oma üllatuseks praktiliselt kõigest aru, mida vene-emme nii oma lapsele kui siis ka pärast mulle rääkis. Ja nüüd tasub tähele panna – rääkisin vastu ka… niiet see vene-emme ja tema laps kõigest aru said. Ning Grete sai suure kogemuse võrra rikkamaks, suheldes inimesega, kelle kõnest ta midagi aru ei saa:)
