Jäime nädalavahetuseks Gretega kahekesi koju. Kuigi olime (eeskätt mina) pisut tõbised, otsustasime minna vaatama WAF-i soololaulude kontserti. Mina seekord ei laulnud, esinesin juba üleeelmisel reedel ära. Seda mõnusam oli aga mõnuleda kaunite laulude saatel viimasel kolmandal kontsertõhtul. Olgu öeldud, et lauljate tase oli aukratust äratavalt kõrge ja läbi käis tõeline “tähtede paraad”. No kui nüüd iroonia välja jätta, siis oli võimalus kuulata oma kõrvaga, kuidas praeguse superstaari saate noored hurmurid lives lõõritavad. Näiteks astusid üles Norman ja Artur. Samuti tegid oma etteaste eelmise aasta superstaari finalistid Mariann ja Nele. Kuulda võis ka mitmeid nii selle kui eelmise aasta poolfinaliste. Ja kui nüüd päris aus olla, siis peale nende superstaaride ajasid kananaha ihule väga paljud noored ja laiemale üldsusele täiesti tundmatud esitajad. Kolmanda kontsertõhtu publikulemmikuks sai Jana, kes oh üllatust, oli ka selle aasta superstaari saates, aga jäi seal täiesti tagaplaanile. Aga sellel kontsertil vaieldamatult minu lemmik ka:)
Laulis ta seda lugu:
Ja no ei jäänud originaalile mitte millegi poolest alla! Õnneks saab WAF-i kevadkontserdil kolme nn eelkontserdi parimaid palasid veelkord kuulata ja seda veidi suuremas saalis, suuremal laval. Kontsert toimub seekord 24.mail Viimsi keskkoolis. Eks annan veel täpsemalt teada, kes, kus ja mis:)
Kultuuriprogrammi teine osa viis meid laupäeva hommikul kell 11 kinno Hortonit vaatama. Eriti põnevaks tegi asja veel see, et parkisime auto Kadriorgu ja sõitsime kinno trammiga. Grete polnud sellise atribuutikaga varem kokku puutunud, niiet tal oli väga põnev. Pärast kino käisime veel kõrval Foorumi keskuse kohvikus mustikakooki vaniljekastes söömas. Maitses hästi:P
Multikas mulle täitsa meeldis. Grete kohta ei tea öeldagi. Ise ütles, et meeldis, aga enamus ajast ta muidugi turnis ringi. Esimesed 15 minutit vist istus ainult oma toolil. Ülejäänud aja lasi sokkis mööda treppe ja toole. Õnneks ei kartnud ta midagi ja tundus, et tal oli üsna põnev seal pimedas saalis. Ja kuna ta ei seganud sellega ei teisi ega mind, siis lasin tal rahus olla. Kotka rünnaku koha peal tuli mulle korra natuke lähemale, aga ikka jäi meid lahutama vähemalt 3 tooli. Muidu ikka asjatas omaette.
Tundub, et laulu- ja muusikamaailm on talle hetkel kinost põnevam, sest ausalt öeldes olin üllatunud, et sain 3,5 tunnise WAF-i kontserdi rahulikult lõpuni kuulata. Ta elas ilusti kaasa. Plaksutas ja tantsis. Viskas kohati näppugi. Vahepeal korra hakkas rääkima, et kas juba lõppeb ka, aga peale 10 minutist vaheaaega, kus sai kõrrejooki ja näksimist, oli jälle täiesti korralik kuulaja. Ja kontsert oli veel õhtusel ajal (algas 19.30), peale pikka lasteaia päeva! Tundub, et mu otsus panna ta lasteekraani muusikastuudio laulukooli natuke asja tudeerima, on täiesti õigustatud 
