Veel üks jooks:)

Laupäeval 27.09 sai siis läbitud järjekordsed 10 km SL Õhtulehe rahvajooksul. Seekord olin veelgi paremini valmistunud kui Ülemiste järve jooksul. Trenni on tehtud juba pea 2 kuud, sh siis üks võistluskogemus. Mul olid soetatud ja sisse joostud uued spets jooksutossud. Ma olin distantsi juba nädal varem omal käel suures osas läbi jooksnud ja teadsin täpselt, mis tuleb ja kui raske see võib olla. Ma tegin piisava soojenduse enne võistlustulle asumist. Ja mul oli seekord moraalseks toeks ja personaalseks konkurendiks kaasas naabrinaine:)

Ilm oli seegi kord nagu tellitud. Kui algul vedasin 2 pika varukaga särki selga, siis 5 minutit enne starti surasin oma polosärgi ja suusamütsi kenasti pakihoidu. Alustasime oma jooksu rahulikus tempos, umbes nii nagu me oma metsatreeningutel harjunud olime. Teised aga kukkusid muudkui mööda kimama ja ega me algul sellest ennast eriti häirida ei lasknud. Mingi hetk aga kui selja taha vaatasime, oli seal rahvast jube hõredalt järgi ja umbes 100 m meist tagapool veeris jooksurada hoolas kiirabibrigaad ehk “laibakas” nagu Margus viisakalt kommenteeris. Selle väljavaate peale lisasime küll hoogu juurde.

Olles juba paar kilomeetrit läbinud, tuli selline lõik, kus meile hakkasid esimesed vastu tulema. Algul polnud ka sellest lugu, aga kui hakkas tunduma et igasugu suleliseed ja karvased on meist ette kihutanud, siis oli väike egolaks küll. Niiet oli tarvis oma laiskus jalgadest välja ajada ja korralikult jooksma hakata. Varsti hakkaski rahvas meile järjest selg ees vastu tulema. See oli juba palju parem tunne kui kiirabi eskordiks vajumine.

Naabrinaine on mul minust pisut kangem mutt ja jaksab joosta küll. Tema siis oli meie tandemi vedur, kes muudkui tempot kruvis ja mind emotsionaalselt distantsi ainukesest aga see-eest tapvast tõusust üles kruvis. Kaasjooksjad läbisid selle mäkke mineku suuremas osas jalutades, meie aga vot panime hoopis tempot juurde. Appi pulss juba 201! vaatasin mäe otsas randmele (niiet valepuha see max pulsi jutt kus =220-vanus, minu puhul oleks pidand juba pikali olema). Aga Kai ei andnud armu ja vurasime muudkui edasi.

Kilomeeter enne lõppu näitas naabrinaine klassi ja kimas eesjooksvatest võistlejatest nigu postidest mööda. Mul ei olnud enam muidugi midagi varuks ja andsin vaid parima, et saavutatud hoogu säilitada. See mul ka õnnestus. Ja varsti olingi õnnelikult finishis. Rabasin oma nännikoti ja medali ning jalutasin pisut ringiratast, et pulssi alla saada. Juhtus muidugi aga see, et esialgse plaanitud 1 tunni 10 minuti asemel sain ajaks kirja 1:01:19. Kohaks seekord 388 (vanuseklassis 106), aga seda on plaanis järgmisel aastal kindlasti parandada:)

tühjaks imetuna finishis:)

AKEN

Ikka veel ja veel tahaks oma positiivsetest elamustest rääkida:)

Juba viiendat aastat toimub Nukuteatri Black Box saalis selline tore muusikaürituste sari nagu “Aken”. Seal astuvad umbes korra kuus üles erinevad Eesti muusikud. Kontsert kestab tavaliselt 2 tundi ja pisut peale.  Selle aja sees mängitakse siis mingit instrumenti või lauldakse ning lugude vahele räägib artist miskit huvitavat oma elust ja tegemistest.

Eile sattusin sellele üritusele kuulama Peeter Rebast ja Tiit Kikast. Kui algul olin pisut skeptiline selle suhtes, kas see kontsert võiks pakkuda mingit erilist elamust, siis usaldasin ürituse korraldajate senist head maitset ja hankisin pileti. Ja lausa uskumatu, kui mõnus võib olla kitarri ja viiuli kooslus lives! Kui kontserti keskpaigas hakkas korra tunduma, et paljud lood on väga sarnased, siis lõpus suutis Kikas mind ikka korralikult üllatada ja viiuliga seotud mõttestampidest välja raputada. Peas hakkas kerima mõte, et ehk võiks isegi soetada tema värske plaadi.

Ja lisaks ääretult professionaalsele pillimängule sai eile kuulda väga põnevaid seiku meeste ühistest tegemistest alatest ajast kui nood oli13-15 aastased. Noorhärrad rääkisid vürtsikaid lugusid oma muusikuteks kasvamise teekonnast, mis koos seinale näidatud illustratsioonidega panid saali ikka korduvalt ja korduvalt naerust rõkkama. Üldse ongi selle üritustesarja väga oluline märksõna personaalsus. Need kontsertid on väga intiimses ja vabas keskkonnas, kus suhtlus artisti ja publiku vahel toimub nii vahetult. Mina muidugi istusin esireas ja jõllitasin muusikute igat närvitõmblust ja nautisin täiel rinnal kõike mida pakuti.

Selle kontsertsarja juures on hästi huvitav tõik see, et seda ei reklaamita kuskil, aga täissaal müüakse tavaliselt 1 või 2 päevaga välja. Nii juhtuski, et teisel päeval näiteks Tõnis Mägi kontsertile ma enam piletit ei saanudki. Õnneks tehakse detsembris lisakontsert kuna huvilisi oli nii palju:)

Juuksuris

Kui midagi toredat elus juhtub, siis tuleb teistega ka jagada..et maailmas ikka rohkem positiivsust oleks:) 

Tegelt midagi erilist ei juhtunud, vaid lihtsalt sain positiivse teeninduse osaliseks sellises kohas nagu Intersalon. Olen seal käinud vahelduva eduga umbes 7 aastat. Kuna ma olen suhteliselt kehva juuksuri aja planeerija, siis satun ma salongi numbrit valima tavaliselt stiilis “tere kas teil täna-homme aega on? … ee.. ükskõik kellele”. Seega olen ma vist pooled juuksurid läbi käinud seal. Samas ühe ja sama juures maksimaalselt 2 korda:)

Eile siis külastasin taaskord Intersaloni. Kui mu eilne juuksur oli parasjagu värvi segama läinud, möödus minust üks teine juuksur, kelle juures olin käinud umbes pool aastat tagasi. Vaatas mulle otsa, naeratas ja teretas viisakalt. Peale hetkelist väikese inimese kompleksi tundmist “kas ta tõesti mäletab mind?”, vastasin talle samaga. Jäin omas mõttes vaagima, et huvitav mitu erinevat klienti tal selle aja jooksul läbi käinud on? tundus uskumatu, et kõik nad tal nägu pidi meeles võiksid püsida. Siis aga jõudsin järeldusele, et küllap jäin talle meelde tänu sellele, et ma ei suutnud kohe algul otsustada kui palju ma oma ülipikki juukseid lühemaks tahan lõigata ja seetõttu lõikas ta mulle kolm korda soengut pähe ja pidin oma arve enne soengu lõplikku valmimist ära maksma, sest märkamatult oli möödunud 4 tundi ja salongi hakati sulgema.

Mõnulesin siis juuksuritoolis, kui mingi hetk sai värv otsa ja juuksur läks uut segama. Sel ajal juhtus minust mööda minema hoopis kolmas juuksur, kes oli mul ühtlasi kõige esimene Intersaloni juuksur. Tema polnud mind tõepoolest ca 7 aastat näinud. Vaatas mulle otsa, naeratas äratundvalt ja teretas viisakalt. Nigu dejavu! Ja siis ma mõtlesin, et küll on imeline, et ma olen selle salongi töötajatele meelde jäänud. ja isegi peale pikki aastaid nad veel mäletavad mind. Nii väike asi, aga kui positiivne emotsioon:)

Loomulikult ei saa mainimata jätta, et ma jäin oma eilse uue juuksuri tööga väga rahule. Ja olen alati kõigi eelnevatega ka rahule jäänud. Tundub, et sinna võetakse tööle tõesti ainult tasemel juuksureid:)

Veel üks spordipäev

Kui emme teeb sporti ja issi teeb sporti, siis ei jää lapsel ka üle muud teha kui sporti:)
Kui ilm vähegi lubab, siis me ikka käime issiga ratta võistlustel kaasas, sest siis saab Grete ka sporti teha. Sel nädalavahetusel käisime perega Jõulumäel, kus toimus issi selle hooaja eel-eel-viimane rattavõistlus. Õnneks lubati Grete ikka starti ka. Nimelt unustasime suures pakkimise tuhinas lapse kiivri koju (mis siis et tal on neid lausa kaks tükki). Grete oli muidu väga tubli. Kuigi sai tagant poolt teise koha, siis pingutas lõpuni ja pani veel viimastel meetritel konkurendist mööda. Sõitis vapralt kuni 6-aastaste poiste-tüdrukutega võidu oma abiratastega masinal. Ikka mööda maastikku ja veel mäest üles suurema osa rajast. Ja vähemasti sõitis ta ise, emme hoidis erinevalt paljudest teistest laspevanematest oma käed lapse rattast eemal. Pilti saab vaadata siin.

Gretele meeldivad laste rattasõidud ja jooksud väga, sest seal on palju lapsi ja saab igast nänni. Ja viimasel ajal on väga pop kutsuda kohale ka mõni lastele tuttav tegelane. Kui emme jooksuvõistlusel lõbustas ja võimles lapsi soojaks elusuuruses Lotte, siis seekord oli kohal suur pehme ja karvane Jänks. Lotte käest sai loomulikult Lotte mahla ja Jänksi käest kohukesi:) Ja diplomi saab alati ka. Ja siis on tore veel mälestuseks jätta omale erinevate ürituste stardinumbreid. Ja tore on sealjuures see, et laste võistlustel osalemine on alati tasuta.

Järgmine võistlus toimub koos Lottega 27.septembril Pirital. Siis on aeg jooksutossud jalga ajada:)

Jooksmisest

Sai siin mõni aeg tagasi veksleid välja käidud, kuidas ma lähen ja jooksen nigu Miška ümber Ülemiste järve. Aga näed seekord tegin “suure linna” ka tegudes. Suurema kui isegi oodata oskasin. Esiteks tegin kõvasti kodutööd ja vastavalt kodumetsas sörgitud kilemeetri aegadele rehkendasin välja kui kiiresti ma parimal juhul suudan joosta 14 km. Tulemuseks sain umbes 1 tund ja 45 minti. Siis vaatasin palju eelmisel aastal viimane lõpetaja aega kirja sai ning selgus et 1:48. Aga egas need kes joosta ei jaksa valivadki mitte 14km vaid 5 km raja. Sellepeale otsustasin loobuda igasugusest võidu jooksmisest ja minna seda 14km distantsi lihtsalt läbi jooksma ning mahtuda sealjuures 2 tunni sisse. Arvestades minu treenituse taset, oli seegi väga julge plaan.

Jooksupäeval oli minu rõõmuks lausa vapustavalt kaunis ilm. Taevas täiesti sinine ja päike lõõskamas. Kerge kargus oli ka õhus, kuid see kadus juba esimeste jooksusammudega. Rahvast oli palju. Ligi 800 osalejat pika maa jooksus. Startisin rahulikult ja lasin kõigil soovijatel minust kenasti mööda lipsata. Otsisin üles oma rütmi ja jooksin rahulikult. Väike võistlusärevus muidugi oli hinge ka pugenud. Kui sa ikka oled lapsena kogu aeg teisi võitnud, siis on päris kõva psühholoogiline katsumus, kui pead ennast sundima rahulikult jooksma, et lõpuni vastu pidada ja sealjuures kõik mutid ja ätid ka sust mööda liduvad.

Esimesed kilomeetrid oli rasked ja venisid nagu tatt. Aga nagu ikka paha siga, mitu viga. Mingil hetkel tundsin aga et enam ei jaksa üldse. Siis hakkas pistma ja tuli pissihäda. Üritasin kenasti vastu pidada kuni jõudis kätte 6km punkt, kus jagati lahkelt vett. Tühjendanud veetopsi ja lasknud mõned minusugused hädised vaevlejad veel endast mööda, leidsin lõpuks võimaluse wc peatuseks. Põõsast väljudes oli nii ees kui taga tükk tühja maad. Niiet panin lihtsalt edasi punuma. Lootsin, et varsti äkki hakkavad mõned jooksjad ära väsima ja selg ees mulle vastu tulema. See oli aga tühi lootus, ainult mina olin vist väsinud. Vaatasin pilguga üle järve ja nägin teiselpool järve juba esimesi finisheerijaid ja otsustasin tempot ikkagi ise juurde kruvida.

Varsti sain kätte ühe proua. Siis juba ühe M70 grupis võistelnud härrase. Ja 11 km joogipunkt oligi käes. Lonks spordijooki ja edasi minek. Tundsin et jõuvarud hakkasid taastuma ja minek oli norm. Isegi vahepeal kergelt tunda andnud põlved jätsin valutamise. See õnn oli aga üürike, sest varsti hakkas üks varbaküüs põrguvalu tegema. Tunne oli selline, et kohe lendab see küüs pealt ära. Niiet kui oli väike tõus, siis kõndisin üles peaaegu ühel jalal keksides. Küngastest allapoole sain õnneks joosta. Viimased kilomeetrid oli täis valu ja finishi ootust kuni lõpuks mu nirvaana juba paistis ja rind rebis katki kujuteldava lõpulindi.

Enne veel oli finishikoridori ääres ootamas fotograaf, niiet püüdsin manada näole ette vähe kobedama ilme ja soravalt naeratada. Ja siis käis piiks ja aeg oli kinni. Lõin oma pulsikella ka lukku ja lonkasin joogipoolist hankima. Ja aeg tuli ohsaimet 1:37. Järmisel hetkel olin juba õnneuimas oma suurest saavutusest ja kõik rajal üle elatu unustatud. Ees terendasid uued sihid, kuidas ma järgmisel korral lähen ja jooksen ja mis kõik veel… Võtsin oma välja teenitud medali ja 2-kilose pesupulbri paki ja asusin autasustamist jälgima. Mõelda vaid parim mees jooksis selle raja läbi 43 ja parim naine 53 minutiga. Ja näiteks M70 vanusegrupi võitja keegi 73-a meesterahvas sai kirja tulemuseks 57 minutit. Niiet arenguruumi mul jagub! Aga õnneks tuli peale mind finišisse veel umbes 40 inimest:)

Nüüd teeni usinasti trenni, et edaspidi veel esinduslikumalt üles astuda. Sain ju väikese preemiana mehelt võistluspäeval kingiks uued jooksutossud. Need on juba kenasti sisse joostud. Järgmine võistlus on ka juba välja vaadatud. Ja naabinaine jooksuga nakatatud ning võistlema meelitatud. Seltsis segasem. Aga eks ma siis jälle kirjuta, kui mingi asjaga hakkama saan:)

Laululaps

Grete on nüüd juba 3 nädalat käinud etv laulustuudios oma lauluoskusi lihvimas. Esimene kokkupuude lauluõppega oli siis kui ta oli vaevalt aastane ja me käisime koos mitmete sõpradega Kukupais. Siis ta pööras rohkem tähelepanu kodimisele kui muusikalisele tegevusele. Nüüd on ta aga usin laulumasin. Laule õpib lennult ja seda nii raadiost, laulutunnist kui ka emme suust.. Vahel lasteaia sõpradelt ka, näiteks “vaene kunstnik tantsib pilvedel…”. Tihti tulevad laulud esmaettekandele aga tükk aega hiljem kui need selgeks saavad. Näiteks kui emme talvel ja kevadel oma waf-i laule kodus lõõritas, siis suvel võis Gretet nii mõndagi neist lauludest ette kandmas kuulda. Aga tähtsamad laulud lauldakse ikka varem ka ette. Oli minu üllatus suur kui Grete taasiseseisvumispäeva aegu täiesti süüdimatult õigete sõnade ja viisiga Eesti hümni esimest salmi ette kandis. 

Selle laupäeva hommikul jagati lapsevanematele enne laulutundi kätte ühe uue laulu noot. Emme siis veeris autos nooti, et last pärast kodus korralikult õpetada-juhendada uue laulu osas. Grete aga tuli tunnist tagasi ja siristas nigu linnuke laulu peast otsast lõpuni ära:) Vaata ja imesta! Egas midagi, emme peab ikka tütrega sammu pidama ja alustab tänasest uut laulukooli aastat waf-is, sedapuhku siis juba neljandat… jah aeg lendab:)

Mul hakkab igav!

Mõni aeg tagasi leidis Grete omale ühe lemmiksõna – IGAV.
Seda sai kasutada päris mitmekesiselt. Algul hakkas ta rääkima, et ei saa õhtul oma voodisse magama minna, sest seal hakkab igav. Mina ei saanud muidugi aru, kuidas saab magades igav olla. Kui aga laps villaste sokkide peale või saunast välja puigeldes ka muudkui korrutas, et jube igav on, siis sai emme ka aru, mida see sõna Grete keeles tegelikult tähendab:)

Mõned jutud…

Sõidame praamiga Hiiumaale. Istume laeva kohvikus ümber laua. Seltskond ajab vaikselt juttu tühjast-tähjast. Järsku meenub Gretele üks laul ning ta ei malda oodata, et võiks seda teistele kõva selge häälega ette laulda: “lal-lal-lal-lal-la-la-la-laa, no mis elu see on!”

Emme räägib lapsele, et too hakkab varsti laulutunnis käima. Ta olevat isegi selle eest juba raha ära maksnud.
Grete küsib imestunult: “Sina?”… paus ja veelgi küsivamalt… “raha?”… paus ning väga teatraalselt “mitte kunagi!”