Sõidame praamiga Hiiumaale. Istume laeva kohvikus ümber laua. Seltskond ajab vaikselt juttu tühjast-tähjast. Järsku meenub Gretele üks laul ning ta ei malda oodata, et võiks seda teistele kõva selge häälega ette laulda: “lal-lal-lal-lal-la-la-la-laa, no mis elu see on!”
Emme räägib lapsele, et too hakkab varsti laulutunnis käima. Ta olevat isegi selle eest juba raha ära maksnud.
Grete küsib imestunult: “Sina?”… paus ja veelgi küsivamalt… “raha?”… paus ning väga teatraalselt “mitte kunagi!”
