Sai siin mõni aeg tagasi veksleid välja käidud, kuidas ma lähen ja jooksen nigu Miška ümber Ülemiste järve. Aga näed seekord tegin “suure linna” ka tegudes. Suurema kui isegi oodata oskasin. Esiteks tegin kõvasti kodutööd ja vastavalt kodumetsas sörgitud kilemeetri aegadele rehkendasin välja kui kiiresti ma parimal juhul suudan joosta 14 km. Tulemuseks sain umbes 1 tund ja 45 minti. Siis vaatasin palju eelmisel aastal viimane lõpetaja aega kirja sai ning selgus et 1:48. Aga egas need kes joosta ei jaksa valivadki mitte 14km vaid 5 km raja. Sellepeale otsustasin loobuda igasugusest võidu jooksmisest ja minna seda 14km distantsi lihtsalt läbi jooksma ning mahtuda sealjuures 2 tunni sisse. Arvestades minu treenituse taset, oli seegi väga julge plaan.
Jooksupäeval oli minu rõõmuks lausa vapustavalt kaunis ilm. Taevas täiesti sinine ja päike lõõskamas. Kerge kargus oli ka õhus, kuid see kadus juba esimeste jooksusammudega. Rahvast oli palju. Ligi 800 osalejat pika maa jooksus. Startisin rahulikult ja lasin kõigil soovijatel minust kenasti mööda lipsata. Otsisin üles oma rütmi ja jooksin rahulikult. Väike võistlusärevus muidugi oli hinge ka pugenud. Kui sa ikka oled lapsena kogu aeg teisi võitnud, siis on päris kõva psühholoogiline katsumus, kui pead ennast sundima rahulikult jooksma, et lõpuni vastu pidada ja sealjuures kõik mutid ja ätid ka sust mööda liduvad.
Esimesed kilomeetrid oli rasked ja venisid nagu tatt. Aga nagu ikka paha siga, mitu viga. Mingil hetkel tundsin aga et enam ei jaksa üldse. Siis hakkas pistma ja tuli pissihäda. Üritasin kenasti vastu pidada kuni jõudis kätte 6km punkt, kus jagati lahkelt vett. Tühjendanud veetopsi ja lasknud mõned minusugused hädised vaevlejad veel endast mööda, leidsin lõpuks võimaluse wc peatuseks. Põõsast väljudes oli nii ees kui taga tükk tühja maad. Niiet panin lihtsalt edasi punuma. Lootsin, et varsti äkki hakkavad mõned jooksjad ära väsima ja selg ees mulle vastu tulema. See oli aga tühi lootus, ainult mina olin vist väsinud. Vaatasin pilguga üle järve ja nägin teiselpool järve juba esimesi finisheerijaid ja otsustasin tempot ikkagi ise juurde kruvida.
Varsti sain kätte ühe proua. Siis juba ühe M70 grupis võistelnud härrase. Ja 11 km joogipunkt oligi käes. Lonks spordijooki ja edasi minek. Tundsin et jõuvarud hakkasid taastuma ja minek oli norm. Isegi vahepeal kergelt tunda andnud põlved jätsin valutamise. See õnn oli aga üürike, sest varsti hakkas üks varbaküüs põrguvalu tegema. Tunne oli selline, et kohe lendab see küüs pealt ära. Niiet kui oli väike tõus, siis kõndisin üles peaaegu ühel jalal keksides. Küngastest allapoole sain õnneks joosta. Viimased kilomeetrid oli täis valu ja finishi ootust kuni lõpuks mu nirvaana juba paistis ja rind rebis katki kujuteldava lõpulindi.
Enne veel oli finishikoridori ääres ootamas fotograaf, niiet püüdsin manada näole ette vähe kobedama ilme ja soravalt naeratada. Ja siis käis piiks ja aeg oli kinni. Lõin oma pulsikella ka lukku ja lonkasin joogipoolist hankima. Ja aeg tuli ohsaimet 1:37. Järmisel hetkel olin juba õnneuimas oma suurest saavutusest ja kõik rajal üle elatu unustatud. Ees terendasid uued sihid, kuidas ma järgmisel korral lähen ja jooksen ja mis kõik veel… Võtsin oma välja teenitud medali ja 2-kilose pesupulbri paki ja asusin autasustamist jälgima. Mõelda vaid parim mees jooksis selle raja läbi 43 ja parim naine 53 minutiga. Ja näiteks M70 vanusegrupi võitja keegi 73-a meesterahvas sai kirja tulemuseks 57 minutit. Niiet arenguruumi mul jagub! Aga õnneks tuli peale mind finišisse veel umbes 40 inimest:)
Nüüd teeni usinasti trenni, et edaspidi veel esinduslikumalt üles astuda. Sain ju väikese preemiana mehelt võistluspäeval kingiks uued jooksutossud. Need on juba kenasti sisse joostud. Järgmine võistlus on ka juba välja vaadatud. Ja naabinaine jooksuga nakatatud ning võistlema meelitatud. Seltsis segasem. Aga eks ma siis jälle kirjuta, kui mingi asjaga hakkama saan:)
