Ma hakkasin just mõtlema, et ega ma eriti hästi ei mäleta, mida mu laps näiteks 1 või 2-aastaselt teha oskas. Niiet viimane aeg teha märkmeid, et ma paari aasta pärast mäletaks milline ta mul 4-selt oli:)
Grete Helena on juba sünnist saati väga elav ja aktiivne laps. Vahel isegi liiga aktiivne. Koos eneseteadvuse suurenemisega on tema aktiivsed toimingud ka palju… kuidas nüüd öelda… aktiivsemaks muutunud:) Ta jõuab igale poole ja toimetab omi asju sellise kiirusega, et vahel jälgidagi ei jõua.
Suudab ronida ja turnida igasuguste kappide, diivanite, treppide ja kõige võimaliku otsas. Lisaks ronismise mängudele meeldivad talle ka pugemise mängud ehk peitus. Peidupaikade leidmisel ilmutab üha suuremat leidlikkust, aga seal püsida ei suuda eriti pikalt. Tavaliselt hüüab ta oma peidukast ” ma olen siin” või paremal juhul tuleb peidust välja veel enne kui otsija otsimagi on hakanud:)
veel on tal igasuguseid mänge, mida ta lasteaias on õppinud, näiteks “heeringas, heeringas, üks-kaks-kolm”, “haned-luiged tulge koju”, “vette ja kaldale” jt. neid meeldib talle mängida nii naabrilastega kui ka minuga.
Üheks lemmik tegevuseks on kindlasti printsessitamine. See tähendab, et paneb selga mõne kleidi või printsessi kostüümi, jalga pidukingad vms, krooni pähe, riputab käevõrud, ketid, sõrmused jms endale külge ja hakkab tantsima ja keerutama. Eriti tore kui selleks ajaks saab mõned muusikapala ka mängima panna, näiteks mõne klassikalise teose. Siis tuleb uhket balleti:)

täies varustuses peegli ees:)
Teine lemmiktegevus on laulmine (minu käbi ikkagi ju:)). laulud jäävad talle imehästi meelde. paar korda kuskilt kuuleb ja juba lõõritab. Repertuaaris on laulud alates põdralmajast lõpetades absoltuutselt‘ga. Ja minu laulud sinna vahele ka, mida ma kodus vahel harjutan. Viisi peab ta suhteliselt hästi ja esineda talle meeldib. Esimene suure lava kogemus on ka juba võetud, aga see on vist üks teine jutt:)
Loomulikult meeldib talle asju ise teha. Isega on aga selline lugu, et need mõtted tulevad talle tavaliselt kiire impulsina ja saavad seetõttu ka kohe teoks. Kohe tähendab aga seda, et tagajärgedele mõtlemiseks vahepeal aega ei ole. No aga eks igalühel ela kodus väike pätu ja luban, et ma vähemalt üritan iga päevaga aina vähem ärrituda selle peale. Näiteks vildikatega tatokate tegemine enda peale ja mööbli või oma riiete peale sodimine, või suure raske meetrise kõlariga lillevaasi peale pikali kukkumine niiet kõlaris auk sees ja lillevaas puru vms toredat:) Aga see ise tahab ka hea meelega abiks olla. Näiteks omleti kloppimisel, pudru keetmisel, vahukoore mikserdamisel, laua katmisel, põrandate pesemisel jne. Ja see on ju tore:)

1.detsembri hommikul kaunistamas küpsisetorti, mille ta lasteaeda viis:)
Veel meeldib talle joonistada ja meisterdada. Eriti toredad on kõiksugused kleepimistööd. On tehtud paberist printsessikroone kui ka õnnitluskaarte igaks päevaks:)
Vahepeal suureks lemmikuks olnud pusled on jäänud hetkel tagaplaanile, aga kui vanaema Lilia külla tuleb, siis pannakse kindlasti kõik kodus olevad pusled vähemalt korra järjest kokku. Ja need on ikka sellised korralikud mitmesaja tükiga pildid;) Aga nüüd on meil legod ja nendega on ka mõnus toimetada.

oma sünnipäeva hommikul avastab kingitust…
Minu arust tunneb ta endiselt peaaegu kõiki tähti ( kontrollinud tegelt pole, aga ta tundis neid juba 1-aastaselt…) ja numbreid ka. Lugeda ei oska, aga kui öelda sõna, siis saab enamasti aru, mis täh(ted)ega sõna algab. Oma nime esimest tähte ehk “G”-d kirjutab suurepäraselt. Mõndasid teisi ka, aga iseseisvalt veel otsast lõpuni kogu nimi välja ei tule. Kuna ta nimes on 15 tähte, siis vist saab natuke armu:) Numbritega oskab väiksemaid tehteid teha ka. Et kui on kolm ja annan ühe juurde, siis on neli. Suudab numbreid lugeda 20-ni ja edasi ka kui vaja peaks minema, aga tavaliselt ei ole vaja:) aga ükskord ma töepoolest kuulsin kuidas ta oli seal kolmkümmend kahe juures ja virutas otse veel edasi…
Teab üldse igast maailma asju väga hästi ning ta suudab vahel oma arukusega ikka tõsiselt üllatada. Jätab kõikvõimalikke asju meelde, et siis sobival momendil teatada, mis ta asjast arvab. Näiteks kus toidus on vitamiinid ja kus mitte või et tal on kolmekümnendal novembril sünnipäev jne.
Loomulikult on ta sportlik tütarlaps (kuidas saaksi teisiti kui ta on oma vanemate laps). Juba kogenud jooksja ja rattur. Unistab suusataja ja baleriini karjäärist. Valmis minema ka ujumistrenni. Ja kui kogu oma toidu taldrikust on ära söönud, siis tõstab käed õlgade kõrvale üles, pigistab muskleid ja ütleb “vaata kui tugevaks ma nüüd sain”.
Sööb üldiselt täitsa hästi, vähemalt võrreldes tema eakaaslastega, keda ma tean. Ikka korralikult: hommikuti putru (lausa nõuab seda, vahel ka päeval ja õhtul) või omletti, lõunaks ja õhtuks näiteks kartulit ja kastet, kanawokki, mõnda pastat, ühepajatoitu, borsi või frikadellisuppi, jne jne. Vaikselt harjutab toore köögivilja söömist – porgandi, kurgi ja kapsaga saab juba täitsa rahuldavalt läbi. Juustu eriti ei söö, küll aga kõiki lihasaadusi – viinerist süldini:) pigem saia kui leiva inimene. Joob kõike – piima, jogrutit, mahla, vett, teed. Ja on maiasmokk, nagu minagi. Seda võib pugida ikka lõpmatuseni. kui kauss oleks kommidega laual, siis oleks see kogu aeg tühi:)
Ja kõige mõnusam asi, mida ta teha oskab ja tahab on kallistamine. See käib meil tihedalt kogu päeva vältel. Ja nii tore on vaadata, et ta kõiki oma sõpru heameelega tervituseks või hüvastijätuks kallistab. Musi on ka tohe külaline. Vot siuke armas ja hell on ka me Krätsu vahepeal:)

onutütar Hanna Mariaga oma sünnipäeval:)









