Marje kriimsilm ja 9 ametit vol 4

Kunagi ammu juba tõdesin, et mu elus nii palju asju millega ma tahaks tegeleda, aga korraga kuidagi ei jõua. Nii ma siis aeg-ajalt  vaimustun mõnest uuest asjast ja kujutan ette kuidas ma komeedina taevasse tõusen:)

eelmised kirgastumishetked on siin:
vol1, vol2 ja vol3

Mõni tähelepanelikum lugeja on märganud ehk paremal pool veerus kategooriat fotovärk. Vot see ongi tänase postituse teema.

Kõik sai alguse mu isast, kes oli aastaid nõutud pulmafotograaf. Ja siis ta vahel tegi meist vennaga ka pilte. Siis mina sain filmi pesta ja pärast poole ööni isa kõrval magamistoa laboris kiibitseda… kinniti… ilmuti… põnev värk igatahes ühele 8-10-aastasele.

Järgmine mäluhelk viib mind aastasse 1994 kui mu isa loomulikult juba ammu ei tegelenud fotograafiaga, aga tal oli salapärane fotokapp, mis oli maast laeni igast fotostaffi täis. Suur hulk must-valgeid filmirulle täiesti võõraste inimeste piltidega, pluss välja ostmata pulmapilte, siis ilmutamise tehnika, igast vidinaid ja muidugi fotoaparaadid. Siuked suured, rasked ja tervelt 2 tükki. Ma siis ühel kenal suveõhtul silmasin meie 5-korruse rõdul  seistes täiesti fantastilist päikeseloojangut. Tormasin spontaanselt isa fotokapi juurde ja krabasin seal ühe fotokatest. Lasin oma loovusel möllata ja tegin andunult kujutletavaid pilte. Vist oma 2 tundi veetsin rõdul:)

Järgmine etapp oli see, kui isa ostis mulle 2 värvifilmi – ühe diapositiivi ja teise negatiivi. Siis ma käisin 2 filmiga ja isa suure kaameraga terve suvi läbi ringi ja muudkui pildistasin ennast ja oma sõpru kõikvõimalikes situatsioonides. Aga kuna fotofilm ja ilmutamine olid tollal üüratult kallid, siis mõtlesin enne 10 korda kui klõpsu ära tegin. Ootusärevus kruvis ennast muidugi suve lõpuks lakke. Ja kui siis isa pildid linnas ära lasi ilmutada, siis olin väga rahul. Minu tehtud ja niiiii ilusad. Värvilised!

Vahepeal olen rohkem või vähem ikka ka pilti teinud. Sai siin mõned aastad tagasi kena digikompakt ostetud ja oma pildistamiskirge rahuldatud. Aga nagu ilmselt igaüks aru saab, siis tõeline värk on ikkagi nüüd alanud:)

Mõned teeviidad on mul ka olnud. Sellised, kelle pilte vaadates olen mõelnud, et miks mina ei pildista? ma ju võiks olla ka hea fotograaf… Mul oli ju kunagi kirg selle vastu.. kus see nüüd on? Alles on. Kaks põhiviita on olnud Krista ja Annika. Annika pildistas korrapäraselt iga aasta detsembris üles minu lapse kasvamise ja nii 3 esimest eluaastat. Krista tegi sedasama vahepealsel ja ajal. Ja nüüd kui me enam nii tihti ei kohtu, siis ma küsin tema käest vahel nõu. Näiteks abistas ta mind fotovarustuse soetamisel. Ja viimasel ajal kohtan või märkan enda ümber aina rohkem fotohuvilisi… see vist on nakkav ja magneetiline:)

siin laian naabrinaise sünnipäeva peol ühe külalise kaameraga ja siis pärast laiasin naabrimehe kaamerga, mis minust selle pildi tegi.. kõik olid rahul, sest kaameraomanikud ise ei viitsinud pildistada:)

Nüüd ma käin kursustel ja õpin usinasti. Olen juba palju raamatu ja kursusetarkust sisse ajanud. Üritan usinasti pildistada ja siis mul on juba välja vaadatud ka uued kursused. Kui nüüd veel deklratsiooni rahad ka kätte saaks… Praegu mul pole veel midagi ette eriti näidata (Austria pildid aint ja siis natuke lastest- nii omast kui võõrastest), aga loodetavasti varsti juba midagi vaatamisväärset on. Niiet hoidkem silmad lahti;)

Austria.Ischgl.

 Vahepeal sai siin Austrias käidud suusareisil. Õigemini lauareisil:) Sellest on nüüd juba üksjagu möödas (9-17 jaan), aga kui arvestada et ma jõuludest ja uuest aastast ja igast muudest sündmustest pole saand mahti kirjutada, siis on ehk viimane aeg…

Reis kulges igas mõttes suurepäraselt, ainus kaotus oli müts, mille ma Marguselt pihta panin mõni aeg tagasi ja nüüd siis unustasin selle bussi. Ei tegelt me käisime lennukiga, aga lennujaamast oste mäele ilma bussi abita ei saanud.

Tõdesin taaskord, et iga aastaga mu lauatamise oskused paranevad, kuigi ma vahepeal trenni selle jaoks spetsiaalselt pole teinud.  Ja eelmine hooaeg jäi üldse see va talvereis vahele. Nautisin sõitu täiega. Eriti tore oli muidugi see, et praktiliselt iga päev paistis päike. Ühel päeval sadas kerget lumekest ja oli pilves. Siis tegin vaid mõned “kohustuslikud” laskumised ja läksin alla külla ringi tuiama. Muidu oli ikka igapäev hommikust õhtuni mäel.

Igavaks ei läinud muidugi see üles-alla tuuseldamine, sest vahepeal olid mäekohvikud. Ja neid oli seal palju, no pisukese liialdusega võiks öelda, et iga laskumise lõpus:)

Käisime AlpiExpressi tuuriga, niiet peale meie oli veel üle 40 Eestlase Ischglis ja umbes 100 veel mujal keskustes. Nagu ikka sellistel puhkudel, alguses ei tunne kedagi, pärast on tunne nagu teaks neid inimesi juba aastaid. Või vähemalt paljusid neist. Ja tundmine on jätkunud ka peale reisi – isegi üks afetr party on juba Eestimaa pinnal peetud. Siuke saun ja söök koos piltide ja videote vaatamisega.

Hotell oli meil väga vinks vonks – toad mugavad ja soojad, hommikusöök igati ok, all suur saunakompleks õhtuseks lõõgastumiseks ja mäele minekuks kulus vaid mõni minut. Hotelliomanikule jätsid muidugi ka eestlased kustumatu mulje. Nii kustumatu, et ta kolmandal päeval sauna uksele pani sildi “to estonian guest opened 16.30-18.30″. Ülejäänutel oli võimalus saunas käia kuni 21-ni:) Ja seda oletatavasti õhtuse lärmi pärast, mida mina näiteks oma tuppa ei kuulnud. Aga meie toanaabrid kuulsid ja kaeblesid. Ja need olid muidu ise ka eestlased…

Keskus ise oli väga lahe – suur, korras, kaasaegne ja arenev. Üks lahe asi oli näiteks gondel-tõstuk  (no siuke kabiin kuhu saad sisse minna ja uksed lähevad kinni), kus oli istmesoendus. Kui ikka pepu on märg ja külm, siis oli sellega väga mõnus pikk kodu tee ette võtta:)

see siin üks mu lemmikpilte reisilt –  Margus isiklikult hüppel…