Vaatasin siin mõni päeva tagasi Krista töö-pilte ja siis vaatasin üle oma viimase kahe kuuga tehtud tuhanded pildid ja pidin tõdema, et ma olen ikka üks paras algaja küll. Mõne üksiku õnnestunud kaadri (või vähemalt natuke ok) leiab ikka, aga seda umbes 100 ebaõnnestunud kaadri hinnaga. Ja oi kui tüütu on. Ühel pildil üks asi hästi, teine pekkis. Järgmisel pildil vastupidi jne. Oskaks vaid kohe kõiki neid asju märgata ja juhtida, mille peale ma pärast arvutist vaadates sügavalt ohkan. No ja tuligi väike enesehaletsus peale. Kahtluseuss juba susistas irvitades, et “noh, ei saagi sust asja või?”
Kuklas hakkas vasardama ka veel üks tähtaeg. Nimelt 14.märts oli viimane fotokursuse loeng, kus igaüks pidi kaasa võtma mõned pildid, mille teemad olid erinevates loengutes ette antud. Masendus kippus ligi, aga loomulikult ei andnud ma alla. Kuna ma olen usinasti ikka kõigest hoolimata pildistanud, siis oli vaja ennast kokku võtta ja valida välja mõned head pildid ja siis neid veel natuke shopata. Shoppamisega oli muidugi tore lugu, sest mul ju pole tarkvara. Ainus pääsetee oli tõmmata alla Elementsi prooviversioon ja sellega nokitseda. Peale kahepäevaseid IT-läbirääkimisi Marguse ja tema arvutiga õnnestus mul isegi see asi töökorda saada.
Vähe sellest meenus mulle äkki, et mul on ju ühe kodutöö tarvis jäänud pildid tegemata. Nimelt koduse fotostuudio teema ehk ilma välguta portreefoto inimesest. Kell hakkas küll juba 10 õhtul saama, aga kähku nihkusid diivanid seina äärde, laud lambi alla, laps laua peale, Margus laualambi ja fooliumisse mähitud puslekarbiga assisteerima ning mina suur fotosilm seda jäädvustama. Taaskord umbes sada kaadrit, mis arvetsades meie valguse allikat ja nii modelli kui ka assistendi püsimatust, oli väga hea tulemus umbes 5 hea pildi saamiseks:)
Ja kui pererahvas juba magas, siis fotograaf shoppas oma kodutöösid valmis. Umbes 4 ajal hommikul lõpetas ja uinus magusalt. Hommikul vaatas assistent oma kriitilise pilguga tööd üle ja küsis üsna irooniliselt, et “on need siis nüüd väärt seda öösel üleval olemist?” Ja minu enesekindlus tahtis vägisi saapasäärde kukkuda.
Ja fotograaf sõitis linna “ülevaatusele”. Kui juba umbes pooled pildid olid üle vaadatud, siis peategelane hakkas juba kergemalt hingama. Korras kruvis adrenaliini lakke ka, kui minu piltide kätte kord jõudis. Siis aga sai rahutu hing veel paar tundi teiste pilte vaadata ja lõpuks rahulikult head meelt tunda, et ikka niiiiiiiiiiiiiiii algaja ikka enam ei ole küll. Midagi on ikka kahe kõrva vahele jäänud:)
Et siis mitte liiga kaua oma rõõmu tagasi hoida, siis minu pilt valiti parimaks ja selle autor saab järgmisel nädalal ka auhinna. Asi käis nii, et kõik tööd vaadati ära ja siis kõik pidid oma lemmikud meelde jätma ja pärast küsiti, mis kõige rohkem meeldis ja üle saali kostis ühtlaselt igast nurgast “lumelauduri pilt”. Siis mainiti veel mõned muud tööd ka sekka, mis kellelgi meenus ja lõppotsuse tegemine jäi Aivar Pihelgasele. Pihelgas tunnistas, et kellegi Marje tehtud tööd oli muidu ka ühtlaselt tugevad ja siis see lumelauduri pilt suurepärane seal hulgas. Niiet võitja oli selgunud.
Ja nüüd uhkusest kummis rinnaga näitan ikka pilti ka:
Ja siis need kodustuudio pildid ka, millega isegi ülikriitiline Kikas rahule jäi.
Ja siis veel üks, mis teistele meeldis:
naabrikass esimest päeva oma uues kodus. selle portree saamiseks kulus paar tundi, sest ta eelistas enamus ajast diivani all peidus olla.
