Eelmisel kevadel juba hakkas meil peas mõlkuma mõte, et Gretele peaks normaalse toa tegema. Ta nagu vaeslaps sai kõik vana mööbli – kummutid ja diivani – oma tuppa ja seina ääred olid mänguasju täis. Seetõttu oli ka kogu aeg selline tunne, et tuba on sassis. Nüüd siis majandussurutise tõusuvees haarasime härjal sarvist ja realiseerisime oma Vikingi sooduskupongi ning käisime naabervabariigis ostlemas. No kus siis ikka mujal kui mitte Ikeas. Ja mina ei saa aru, miks üldse Eestist sisustust osta, kui Soomest nii soodsalt saab:)
Ostunimekiri sai päris pikk – Gretele riidekapp, seinariiul ja korvid sinna sisse, kirjutuslaud sahtlitega ja tool, lill koos potiga, pildiraam, laualamp, laelamp, vaip, terve posu erinevas suuruses lillevaase, kausse, hoiukarpe ja muud ninni-nänni. Ja selle kõik me tõime veel sõiduautoga ära ka:)
Ülejärgmisel päeval hakkas siis asjade kokku panemine. Noh ma olin kuulnud, et mõned toovad sealt omale köögimööbli ka ja selle kokku panemisega peab ise hakkama saama.
Aga ma ei kujutanud ette, et see kõik nii lihtne on. No mina oleks üksi vist ka selle asjanduse kokku keeramisega hakkama saanud. Joonised olid “puust ja punaseks” tehtud ning jupid sobisid omavahel laitmatult. Mitte nagu vanasti vene ajal… mäletan kuidas mu vanemad nuputasid magamistoa konstruktor-kapi kallal ikka üksjagu.. et mis tükk kuhu paremini sobib ja kuhu vaja auke juurde puurida:)
Lapsel oli oma uue toa üle muidugi väga hea meel.. lausa nii hea, et ta nüüd ilma igasuguse jututa mängib kogu aeg oma toas. Kogu ülejäänud elamine on täielikult vabastatud lapse mänguasjadest. Ja mis kõige tähtsam, nüüd on Gretel koht ja piisavalt ruumi, kus oma meelistegevuse – kunstiga – tegeleda. Hommikust õhtuni käib muudkui maalimine, joonistamine ja meisterdamine:)
Tuba ise sai siis selline…
