Lihtsalt..

Noh..jah… (hea algus).. ma lihtsalt avasin üle hulga aja oma blogi (olen seda tegevust kaua edasi lükanud) ja pidin tõdema, et järjepidevusega pole siin mingit pistmist:) Mustmiljon teemat on vahepeal “üle elatud” … jah just üle, sest enam tagant järgi ei viitsi või tundub nagu kohatu nendest kirjutada. Et jaanid olid sellised toredad meil? et käisin maijooksul? või muud sellist ajakohast:)

Tegelikult olen oma fotondusega päris ametis olnud, niiet ei ole raatsinud energiat mujale suunata. Noja tänu sellele on palllike väikest viisi veerema hakanud.. ja loodan, et kui veereb sama jõudsalt edasi, siis saab talvega äkki kena lumememmegi kokku panna:D Et siis fotograafia-alaseid tegemisi on üksjagu. Algatuseks sai siin tuttavaid pildistatud.. aga nüüd pöörduvad üha rohkem täiesti võõrad inimesed minu poole sooviga, et ma neile oma fotograafiteenust pakuksin:)

Eks ma olen ise “süüdi” ka:) Peale pikka kaalumist (sest pulmapiltide tegemine on ikka väga suur ja liiatigi vastutusrikas töö) panin pulmad.ee lehele üles väikse kuulutuse, kus avaldasin soovi ja valmisolekut pulmafotode tegemiseks.. ja seda loomulikult masu aega sobivatel tingimustel… Noja kuna tegin sellise surematu pakkumise, siis pärast oli postkast soovijate kirjadest umbes:D (poleks uskunudki, et nii paljud paarid jätavad fotograafi otsimise viimasele minutile või ei plaani sellist teenust eelarve kitsikuse tõttu üldse kasutada). Niiet, kui alguses pakkusin 2-3 paarile võimalust, siis nüüd kipub asi vägisi sinna suunas minema, et tuleb rohkem natuke. Igatahes ma olen tänulik neile inimestele usalduse ja võimaluse andmise eest! Ja eilne esimese “oma” pulma kogemus oli igati positiivne:)

“Oma” selles mõttes, et ma Kristaga olen sel suvel ikka päris palju pulmades peegliga vehkimas kaasas käinud ja ühes neist isegi pilti saanud teha. Ega ilma Krista pulmadeta ei oleks vist julgenud ennast isegi tasuta välja pakkuda, sest noh.. kui ikka pulma fotografeerimist üldse pole pealt näinud, siis on ikka väga raske seal midagi asjalikku korda saata. Niiet tuhat tänu sulle Krista! Ja veel tuhat tänu! Ja veel mõned tuhanded pealekauba!

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 
fototeema lõpetuseks üks minu viimasel ajal tehtud pilt, mis südamesse läinud:)

 

Ja nagu ikka uuesti alustades (tähendab üle hulga aja uuesti), luban seegikord natuke järjepidevam olla. Eriti mis puudutab Gretet ja tema kasvamist-toimetamist, sest väga kahju on toredaid mälestusi tuulde lasta lihtsalt seetõttu, et ma neid mäletama ei kipu:)

Operatsioon lapse tuba.

Eelmisel kevadel juba hakkas meil peas mõlkuma mõte, et Gretele peaks normaalse toa tegema. Ta nagu vaeslaps sai kõik vana mööbli – kummutid ja diivani – oma tuppa ja seina ääred olid mänguasju täis. Seetõttu oli ka kogu aeg selline tunne, et tuba on sassis. Nüüd siis majandussurutise tõusuvees haarasime härjal sarvist ja realiseerisime oma Vikingi sooduskupongi ning käisime naabervabariigis ostlemas. No kus siis ikka mujal kui mitte Ikeas. Ja mina ei saa aru, miks üldse Eestist sisustust osta, kui Soomest nii soodsalt saab:)

Ostunimekiri sai päris pikk – Gretele riidekapp, seinariiul ja korvid sinna sisse, kirjutuslaud sahtlitega ja tool, lill koos potiga, pildiraam, laualamp, laelamp, vaip, terve posu erinevas suuruses lillevaase, kausse, hoiukarpe ja muud ninni-nänni. Ja selle kõik me tõime veel sõiduautoga ära ka:)

Ülejärgmisel päeval hakkas siis asjade kokku panemine. Noh ma olin kuulnud, et mõned toovad sealt omale köögimööbli ka ja selle kokku panemisega peab ise hakkama saama.

Aga ma ei kujutanud ette, et see kõik nii lihtne on. No mina oleks üksi vist ka selle asjanduse kokku keeramisega hakkama saanud. Joonised olid “puust ja punaseks” tehtud ning jupid sobisid omavahel laitmatult. Mitte nagu vanasti vene ajal… mäletan kuidas mu vanemad nuputasid magamistoa konstruktor-kapi kallal ikka üksjagu.. et mis tükk kuhu paremini sobib ja kuhu vaja auke juurde puurida:)

 

 

Lapsel oli oma uue toa üle muidugi väga hea meel.. lausa nii hea, et ta nüüd ilma igasuguse jututa mängib kogu aeg oma toas. Kogu ülejäänud elamine on täielikult vabastatud lapse mänguasjadest. Ja mis kõige tähtsam, nüüd on Gretel koht ja piisavalt ruumi, kus oma meelistegevuse – kunstiga – tegeleda. Hommikust õhtuni käib muudkui maalimine, joonistamine ja meisterdamine:)

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Tuba ise sai siis selline…

Fotoblogi

Ma olen siuke tore fotograaf, kellele meeldib pilti teha, aga kellel pole kunagi piisavalt aega, et fotograafiaga seotud toimetused kõik lõpuni teha. Ja siis kui ma lõpuks jõuan nii kaugele, et ma oma pildid arvutisse tõmban ja siis neist photoshopiga natuke üle käin, siis leidub seal ikka ka selliseid pilte, mida võiks teistelegi näidata. Ja selle jaoks tegin ma ühe uue koha, mille leiab SIIT… ja paremalpool veerus on püsilink ka olemas:)

Nüüd ma siis ütlen kõva häälega välja, et siuke pildi vaatamise koht on ning loodan, et see motiveerib mind natuke rohkem oma lemmiktegevuseks aega leidma. Õnneks on mul sel suvel kuhjaga puhkust… ja kui ilmad liiga ilusaks ei lähe, siis ehk näeb seal lehel ka päris palju minu uusi töid. Praegugi on mul ootamas tuhanded pildid, mis vähemalt on arvutisse oma teekonnaga jõudnud:) Piinlik küll, aga mõned pildid on ikka juba täitsa hapuks läinud.. no 2 kuud ootavad ja rohkemgi… Mõned inimesed on muidugi väga usinad ja panevad pildid  koos jutuga juba teisel päeval üles…respect!

Fotogeenius:)

Vaatasin siin mõni päeva tagasi Krista töö-pilte ja siis vaatasin üle oma viimase kahe kuuga tehtud tuhanded pildid ja pidin tõdema, et ma olen ikka üks paras algaja küll. Mõne üksiku õnnestunud kaadri (või vähemalt natuke ok) leiab ikka, aga seda umbes 100 ebaõnnestunud kaadri hinnaga. Ja oi kui tüütu on. Ühel pildil üks asi hästi, teine pekkis. Järgmisel pildil vastupidi jne. Oskaks vaid kohe kõiki neid asju märgata ja juhtida, mille peale ma pärast arvutist vaadates sügavalt ohkan. No ja tuligi väike enesehaletsus peale. Kahtluseuss juba susistas irvitades, et “noh, ei saagi sust asja või?”

Kuklas hakkas vasardama ka veel üks tähtaeg. Nimelt 14.märts oli viimane fotokursuse loeng, kus igaüks pidi kaasa võtma mõned pildid, mille teemad olid erinevates loengutes ette antud. Masendus kippus ligi, aga loomulikult ei andnud ma alla. Kuna ma olen usinasti ikka kõigest hoolimata pildistanud, siis oli vaja ennast kokku võtta ja valida välja mõned head pildid ja siis neid veel natuke shopata. Shoppamisega oli muidugi tore lugu, sest mul ju pole tarkvara. Ainus pääsetee oli tõmmata alla Elementsi prooviversioon ja sellega nokitseda. Peale kahepäevaseid IT-läbirääkimisi Marguse ja tema arvutiga õnnestus mul isegi see asi töökorda saada. 

Vähe sellest meenus mulle äkki, et mul on ju ühe kodutöö tarvis jäänud pildid tegemata. Nimelt koduse fotostuudio teema ehk ilma välguta portreefoto inimesest. Kell hakkas küll juba 10 õhtul saama, aga kähku nihkusid diivanid seina äärde, laud lambi alla, laps laua peale, Margus laualambi ja fooliumisse mähitud puslekarbiga assisteerima ning mina suur fotosilm seda jäädvustama. Taaskord umbes sada kaadrit, mis arvetsades meie valguse allikat ja nii modelli kui ka assistendi püsimatust, oli väga hea tulemus umbes 5 hea pildi saamiseks:)

Ja kui pererahvas juba magas, siis fotograaf shoppas oma kodutöösid valmis. Umbes 4 ajal hommikul lõpetas ja uinus magusalt. Hommikul vaatas assistent oma kriitilise pilguga tööd üle ja küsis üsna irooniliselt, et “on need siis nüüd väärt seda öösel üleval olemist?” Ja minu enesekindlus tahtis vägisi saapasäärde kukkuda.

Ja fotograaf sõitis linna “ülevaatusele”. Kui juba umbes pooled pildid olid üle vaadatud, siis peategelane hakkas juba kergemalt hingama. Korras kruvis adrenaliini lakke ka, kui minu piltide kätte kord jõudis. Siis aga sai rahutu hing veel paar tundi teiste pilte vaadata ja lõpuks rahulikult head meelt tunda, et ikka niiiiiiiiiiiiiiii algaja ikka enam ei ole küll. Midagi on ikka kahe kõrva vahele jäänud:)

Et siis mitte liiga kaua oma rõõmu tagasi hoida, siis minu pilt valiti parimaks ja selle autor saab järgmisel nädalal ka auhinna. Asi käis nii, et kõik tööd vaadati ära ja siis kõik pidid oma lemmikud meelde jätma ja pärast küsiti, mis kõige rohkem meeldis ja üle saali kostis ühtlaselt igast nurgast “lumelauduri pilt”. Siis mainiti veel mõned muud tööd ka sekka, mis kellelgi meenus ja lõppotsuse tegemine jäi Aivar Pihelgasele. Pihelgas tunnistas, et kellegi Marje tehtud tööd oli muidu ka ühtlaselt tugevad ja siis see lumelauduri pilt suurepärane seal hulgas. Niiet võitja oli selgunud.

Ja nüüd uhkusest kummis rinnaga näitan ikka pilti ka:

Ja siis need kodustuudio pildid ka, millega isegi ülikriitiline Kikas rahule jäi.

Ja siis veel üks, mis teistele meeldis:

naabrikass esimest päeva oma uues kodus. selle portree saamiseks kulus paar tundi, sest ta eelistas enamus ajast diivani all peidus olla.

Töö ja hobi:)

Praegu on päris põnev tööl käia, sest kõik kõik on uus, veebruarikuus! Ehk siis iga päev saabub järjest uusi kingi ja siis on põnev peale passida, et mis sealt tuleb. Ja kevadine kingasadu on oluliselt põnevam kui sügisene saapa saabumine. Ja tänu Kaubamaja investeerimistuhinale on veel topeltrõõm, sest korraga saabuvad nii Suurtüki, Stepperi, ABC Kinga kui ka Nero kollektsioonid.

Ükspäev läks aga elu veelgi ilusamaks, kui meie uude uhkesse kontrorisse toodi modellid. Siuksed ilusad pärismodellid, kes hakkasid järjest uusi kõige ägedamaid kingi jalga proovima. Ja seda muidugi selle jaoks, et järgmisel päeval meie tuliuue logistikakeskuse avamisel õigesti särada. Mina aga võtsin kätte veel ühe tuliuue asja ehk oma fotoka ja hakkasin nautima oma uusimat hobi – hetke jäädvustamist:)

Ja siis järgmisel päeval toimunu kohta võib vaadata:

Weekendist
Äripäevast
Femmest
…ja võibolla veel kuskilt:)

Lapsed

Kui algaja fotograaf tahab kohe alustada ilusatest või enam vähem ilusatest piltidest, siis ta valib oma sihtmärgiks loomulikult lapsed. Nad on ju oma avatud rõõmsas olekus lausa lummavalt fotogeenilised. Nad ei häbene enamasti (eriti kui nad päris pisikesed on) ja naeratavad kui vähegi selleks tuju on. Ja kui pole naeratamiseks tuju, siis ei pane nad kätt objektiivi ette karjudes “ära pildista, ma näen nii kole välja!”

Niiet pool tööd on juba looduse poolt tehtud:)

Grete Helena

Ellen

Kaspar

Katerin

Liisa ja Ciro

Lasse

Liisbet