Fotogeenius:)

Vaatasin siin mõni päeva tagasi Krista töö-pilte ja siis vaatasin üle oma viimase kahe kuuga tehtud tuhanded pildid ja pidin tõdema, et ma olen ikka üks paras algaja küll. Mõne üksiku õnnestunud kaadri (või vähemalt natuke ok) leiab ikka, aga seda umbes 100 ebaõnnestunud kaadri hinnaga. Ja oi kui tüütu on. Ühel pildil üks asi hästi, teine pekkis. Järgmisel pildil vastupidi jne. Oskaks vaid kohe kõiki neid asju märgata ja juhtida, mille peale ma pärast arvutist vaadates sügavalt ohkan. No ja tuligi väike enesehaletsus peale. Kahtluseuss juba susistas irvitades, et “noh, ei saagi sust asja või?”

Kuklas hakkas vasardama ka veel üks tähtaeg. Nimelt 14.märts oli viimane fotokursuse loeng, kus igaüks pidi kaasa võtma mõned pildid, mille teemad olid erinevates loengutes ette antud. Masendus kippus ligi, aga loomulikult ei andnud ma alla. Kuna ma olen usinasti ikka kõigest hoolimata pildistanud, siis oli vaja ennast kokku võtta ja valida välja mõned head pildid ja siis neid veel natuke shopata. Shoppamisega oli muidugi tore lugu, sest mul ju pole tarkvara. Ainus pääsetee oli tõmmata alla Elementsi prooviversioon ja sellega nokitseda. Peale kahepäevaseid IT-läbirääkimisi Marguse ja tema arvutiga õnnestus mul isegi see asi töökorda saada. 

Vähe sellest meenus mulle äkki, et mul on ju ühe kodutöö tarvis jäänud pildid tegemata. Nimelt koduse fotostuudio teema ehk ilma välguta portreefoto inimesest. Kell hakkas küll juba 10 õhtul saama, aga kähku nihkusid diivanid seina äärde, laud lambi alla, laps laua peale, Margus laualambi ja fooliumisse mähitud puslekarbiga assisteerima ning mina suur fotosilm seda jäädvustama. Taaskord umbes sada kaadrit, mis arvetsades meie valguse allikat ja nii modelli kui ka assistendi püsimatust, oli väga hea tulemus umbes 5 hea pildi saamiseks:)

Ja kui pererahvas juba magas, siis fotograaf shoppas oma kodutöösid valmis. Umbes 4 ajal hommikul lõpetas ja uinus magusalt. Hommikul vaatas assistent oma kriitilise pilguga tööd üle ja küsis üsna irooniliselt, et “on need siis nüüd väärt seda öösel üleval olemist?” Ja minu enesekindlus tahtis vägisi saapasäärde kukkuda.

Ja fotograaf sõitis linna “ülevaatusele”. Kui juba umbes pooled pildid olid üle vaadatud, siis peategelane hakkas juba kergemalt hingama. Korras kruvis adrenaliini lakke ka, kui minu piltide kätte kord jõudis. Siis aga sai rahutu hing veel paar tundi teiste pilte vaadata ja lõpuks rahulikult head meelt tunda, et ikka niiiiiiiiiiiiiiii algaja ikka enam ei ole küll. Midagi on ikka kahe kõrva vahele jäänud:)

Et siis mitte liiga kaua oma rõõmu tagasi hoida, siis minu pilt valiti parimaks ja selle autor saab järgmisel nädalal ka auhinna. Asi käis nii, et kõik tööd vaadati ära ja siis kõik pidid oma lemmikud meelde jätma ja pärast küsiti, mis kõige rohkem meeldis ja üle saali kostis ühtlaselt igast nurgast “lumelauduri pilt”. Siis mainiti veel mõned muud tööd ka sekka, mis kellelgi meenus ja lõppotsuse tegemine jäi Aivar Pihelgasele. Pihelgas tunnistas, et kellegi Marje tehtud tööd oli muidu ka ühtlaselt tugevad ja siis see lumelauduri pilt suurepärane seal hulgas. Niiet võitja oli selgunud.

Ja nüüd uhkusest kummis rinnaga näitan ikka pilti ka:

Ja siis need kodustuudio pildid ka, millega isegi ülikriitiline Kikas rahule jäi.

Ja siis veel üks, mis teistele meeldis:

naabrikass esimest päeva oma uues kodus. selle portree saamiseks kulus paar tundi, sest ta eelistas enamus ajast diivani all peidus olla.

Suusad alla!

Kuigi ma olen sel aastal juba tervelt kaks korda suusatamas käinud, siis seekord ei ole mina peategelane. Hoopis Gretest tahtsin rääkida:)

Jõulude aegu sai Grete omale esimesed päris suusad. Ühed plastikust roosad minid olid enne juba olemas, aga nüüd tulid pikad murdmaasuusad. Ja kepid ka. Õnneks oli lund ka natuke ja sai maal vanaema aias proovida. Issi tatsas sisse suusaraja ja aeti väike väänik sportima. Ühe ringi koperdas vaevu püsti seistes ja siis käskis need asjandused jalast ära kiskuda.

Järgmine etapp oli Kõrvemaal. Emme ja issi lootsid, et ehk on päris suusaradadest natuke rohkem motivatsiooni ja laps saab kenad pikad liud teha. Lõppes aga see sõit umbes 100 meetri pärast kui laps oli juba umbes 50 korda vaheldumisi pikali ja püsti olnud ning tuli resoluutne otsus loobuda.

Kõrvemaal

Visa perekond aga ei jätnud jonni ja ajas eile õhtul automootori kurjaks ja sõitis suusatama Pirita valgustatud radadele. Emme pani ees ajama ja laps jäi valvsa isastreeneri pilgu alla harjutama. Seekord oli olemine aga hoopis teine. Laps seisis kordades rohkem püsti kui pikali kukkus. Ka oli ta juba kukkumisvalu suhtes karastunud. Kuskilt oli ta kaasa saanud tohutu kiirusejanu ja üritas keppidega muudkui rohkem ja rohkem hoogu juurde anda. Ise nautides kui kiiresti ta ikka edasi juba läheb. Ja sõitis 50 minutiga terve kilomeetri ära. Ja kui ta oleks ka veel päevaund olnud maganud ja kell poleks olnud 20.20, siis oleks vist teise tunnikese veel otsa kihutanud. Ise oli rahul ja emme-issi ka:)

Töö ja hobi:)

Praegu on päris põnev tööl käia, sest kõik kõik on uus, veebruarikuus! Ehk siis iga päev saabub järjest uusi kingi ja siis on põnev peale passida, et mis sealt tuleb. Ja kevadine kingasadu on oluliselt põnevam kui sügisene saapa saabumine. Ja tänu Kaubamaja investeerimistuhinale on veel topeltrõõm, sest korraga saabuvad nii Suurtüki, Stepperi, ABC Kinga kui ka Nero kollektsioonid.

Ükspäev läks aga elu veelgi ilusamaks, kui meie uude uhkesse kontrorisse toodi modellid. Siuksed ilusad pärismodellid, kes hakkasid järjest uusi kõige ägedamaid kingi jalga proovima. Ja seda muidugi selle jaoks, et järgmisel päeval meie tuliuue logistikakeskuse avamisel õigesti särada. Mina aga võtsin kätte veel ühe tuliuue asja ehk oma fotoka ja hakkasin nautima oma uusimat hobi – hetke jäädvustamist:)

Ja siis järgmisel päeval toimunu kohta võib vaadata:

Weekendist
Äripäevast
Femmest
…ja võibolla veel kuskilt:)

Lapsed

Kui algaja fotograaf tahab kohe alustada ilusatest või enam vähem ilusatest piltidest, siis ta valib oma sihtmärgiks loomulikult lapsed. Nad on ju oma avatud rõõmsas olekus lausa lummavalt fotogeenilised. Nad ei häbene enamasti (eriti kui nad päris pisikesed on) ja naeratavad kui vähegi selleks tuju on. Ja kui pole naeratamiseks tuju, siis ei pane nad kätt objektiivi ette karjudes “ära pildista, ma näen nii kole välja!”

Niiet pool tööd on juba looduse poolt tehtud:)

Grete Helena

Ellen

Kaspar

Katerin

Liisa ja Ciro

Lasse

Liisbet

Marje kriimsilm ja 9 ametit vol 4

Kunagi ammu juba tõdesin, et mu elus nii palju asju millega ma tahaks tegeleda, aga korraga kuidagi ei jõua. Nii ma siis aeg-ajalt  vaimustun mõnest uuest asjast ja kujutan ette kuidas ma komeedina taevasse tõusen:)

eelmised kirgastumishetked on siin:
vol1, vol2 ja vol3

Mõni tähelepanelikum lugeja on märganud ehk paremal pool veerus kategooriat fotovärk. Vot see ongi tänase postituse teema.

Kõik sai alguse mu isast, kes oli aastaid nõutud pulmafotograaf. Ja siis ta vahel tegi meist vennaga ka pilte. Siis mina sain filmi pesta ja pärast poole ööni isa kõrval magamistoa laboris kiibitseda… kinniti… ilmuti… põnev värk igatahes ühele 8-10-aastasele.

Järgmine mäluhelk viib mind aastasse 1994 kui mu isa loomulikult juba ammu ei tegelenud fotograafiaga, aga tal oli salapärane fotokapp, mis oli maast laeni igast fotostaffi täis. Suur hulk must-valgeid filmirulle täiesti võõraste inimeste piltidega, pluss välja ostmata pulmapilte, siis ilmutamise tehnika, igast vidinaid ja muidugi fotoaparaadid. Siuked suured, rasked ja tervelt 2 tükki. Ma siis ühel kenal suveõhtul silmasin meie 5-korruse rõdul  seistes täiesti fantastilist päikeseloojangut. Tormasin spontaanselt isa fotokapi juurde ja krabasin seal ühe fotokatest. Lasin oma loovusel möllata ja tegin andunult kujutletavaid pilte. Vist oma 2 tundi veetsin rõdul:)

Järgmine etapp oli see, kui isa ostis mulle 2 värvifilmi – ühe diapositiivi ja teise negatiivi. Siis ma käisin 2 filmiga ja isa suure kaameraga terve suvi läbi ringi ja muudkui pildistasin ennast ja oma sõpru kõikvõimalikes situatsioonides. Aga kuna fotofilm ja ilmutamine olid tollal üüratult kallid, siis mõtlesin enne 10 korda kui klõpsu ära tegin. Ootusärevus kruvis ennast muidugi suve lõpuks lakke. Ja kui siis isa pildid linnas ära lasi ilmutada, siis olin väga rahul. Minu tehtud ja niiiii ilusad. Värvilised!

Vahepeal olen rohkem või vähem ikka ka pilti teinud. Sai siin mõned aastad tagasi kena digikompakt ostetud ja oma pildistamiskirge rahuldatud. Aga nagu ilmselt igaüks aru saab, siis tõeline värk on ikkagi nüüd alanud:)

Mõned teeviidad on mul ka olnud. Sellised, kelle pilte vaadates olen mõelnud, et miks mina ei pildista? ma ju võiks olla ka hea fotograaf… Mul oli ju kunagi kirg selle vastu.. kus see nüüd on? Alles on. Kaks põhiviita on olnud Krista ja Annika. Annika pildistas korrapäraselt iga aasta detsembris üles minu lapse kasvamise ja nii 3 esimest eluaastat. Krista tegi sedasama vahepealsel ja ajal. Ja nüüd kui me enam nii tihti ei kohtu, siis ma küsin tema käest vahel nõu. Näiteks abistas ta mind fotovarustuse soetamisel. Ja viimasel ajal kohtan või märkan enda ümber aina rohkem fotohuvilisi… see vist on nakkav ja magneetiline:)

siin laian naabrinaise sünnipäeva peol ühe külalise kaameraga ja siis pärast laiasin naabrimehe kaamerga, mis minust selle pildi tegi.. kõik olid rahul, sest kaameraomanikud ise ei viitsinud pildistada:)

Nüüd ma käin kursustel ja õpin usinasti. Olen juba palju raamatu ja kursusetarkust sisse ajanud. Üritan usinasti pildistada ja siis mul on juba välja vaadatud ka uued kursused. Kui nüüd veel deklratsiooni rahad ka kätte saaks… Praegu mul pole veel midagi ette eriti näidata (Austria pildid aint ja siis natuke lastest- nii omast kui võõrastest), aga loodetavasti varsti juba midagi vaatamisväärset on. Niiet hoidkem silmad lahti;)

Austria.Ischgl.

 Vahepeal sai siin Austrias käidud suusareisil. Õigemini lauareisil:) Sellest on nüüd juba üksjagu möödas (9-17 jaan), aga kui arvestada et ma jõuludest ja uuest aastast ja igast muudest sündmustest pole saand mahti kirjutada, siis on ehk viimane aeg…

Reis kulges igas mõttes suurepäraselt, ainus kaotus oli müts, mille ma Marguselt pihta panin mõni aeg tagasi ja nüüd siis unustasin selle bussi. Ei tegelt me käisime lennukiga, aga lennujaamast oste mäele ilma bussi abita ei saanud.

Tõdesin taaskord, et iga aastaga mu lauatamise oskused paranevad, kuigi ma vahepeal trenni selle jaoks spetsiaalselt pole teinud.  Ja eelmine hooaeg jäi üldse see va talvereis vahele. Nautisin sõitu täiega. Eriti tore oli muidugi see, et praktiliselt iga päev paistis päike. Ühel päeval sadas kerget lumekest ja oli pilves. Siis tegin vaid mõned “kohustuslikud” laskumised ja läksin alla külla ringi tuiama. Muidu oli ikka igapäev hommikust õhtuni mäel.

Igavaks ei läinud muidugi see üles-alla tuuseldamine, sest vahepeal olid mäekohvikud. Ja neid oli seal palju, no pisukese liialdusega võiks öelda, et iga laskumise lõpus:)

Käisime AlpiExpressi tuuriga, niiet peale meie oli veel üle 40 Eestlase Ischglis ja umbes 100 veel mujal keskustes. Nagu ikka sellistel puhkudel, alguses ei tunne kedagi, pärast on tunne nagu teaks neid inimesi juba aastaid. Või vähemalt paljusid neist. Ja tundmine on jätkunud ka peale reisi – isegi üks afetr party on juba Eestimaa pinnal peetud. Siuke saun ja söök koos piltide ja videote vaatamisega.

Hotell oli meil väga vinks vonks – toad mugavad ja soojad, hommikusöök igati ok, all suur saunakompleks õhtuseks lõõgastumiseks ja mäele minekuks kulus vaid mõni minut. Hotelliomanikule jätsid muidugi ka eestlased kustumatu mulje. Nii kustumatu, et ta kolmandal päeval sauna uksele pani sildi “to estonian guest opened 16.30-18.30″. Ülejäänutel oli võimalus saunas käia kuni 21-ni:) Ja seda oletatavasti õhtuse lärmi pärast, mida mina näiteks oma tuppa ei kuulnud. Aga meie toanaabrid kuulsid ja kaeblesid. Ja need olid muidu ise ka eestlased…

Keskus ise oli väga lahe – suur, korras, kaasaegne ja arenev. Üks lahe asi oli näiteks gondel-tõstuk  (no siuke kabiin kuhu saad sisse minna ja uksed lähevad kinni), kus oli istmesoendus. Kui ikka pepu on märg ja külm, siis oli sellega väga mõnus pikk kodu tee ette võtta:)

see siin üks mu lemmikpilte reisilt –  Margus isiklikult hüppel…

Grete Helena 4

30.novembril sai Grete juba 4-aastaseks. Ja samal päeval oli Põnnipesa mängutoas ka tants, trall ja tagaajamine:)

Sünnipäev algas tegelikult juba kodus väikse hommikuse tseremooniaga, kus emme ja issi üritasid magava lapse voodi ääres väikse viisijupi üles võtta ja kingikest üle anda. Nii kui Grete lauluhäält kuulis, oli ta krapsti voodist püsti ja püüdis unesegasena värisevate kätega minu käest kinki krahmata. Ja juba ta avaski kaane. Kingitus oli seekord nii suur, et oli pakkimata ja selle sai kohe põrandale valada. Tervelt 700 tükist koosnev legokomplekt. Rõõmu oli palju, eriti emmele, kes unustas kõik muud tegevused ja kukkus koos lapsega meisterdama ja lõpetas alles siis kui kell juba 13 hakkas saama ning issi kurjustama kippus, sest lapse sünnipäev algas kell 14:)

Aeti siis piduriided selga ja sõideti pidupaika. Kohapeal valmis ka moodne pidusoeng, mis on juba paljude lemmikuks kujunenud:)

Pidus käis palju erinevaid sõpru –  lasteaiast, beebiajast, naabermajadest jne Kohal olid seekord: Katerin, Kaspar, Lisete, Suusi, Amy, Elisabeth, Carmen Helena, Berta, Ketlin, Margared, Patrick, Lisbet, Lizete Marie,  Erik, Reiko, Hanna Maria, Kertu Liisa (ma loodan et ma kedagi ära ei unustanud )

ühed esimesed külalised

peikasid peab ka olema:)

ootab häbelikult millal Ketlin kingi annab:)

Mängutuba oli suur ja lai, niiet kõigile jagus liikumise ja olemise ruumi. Õhkkond oli suhteliselt rahulik ja vaikne. Toit söödi enamuses ära ehk ma ei pidanud nädala varu koju tagasi viima, aitähh kõigile!

Kingitused olid väga toredad, tänud kõigile! Muuhulgas sai Grete kingiks mitu Barbie’t (oh mu lapsepõlve unistusi), muid nukke ja nukuriideid, Pöial-Liisi dvd, raamatuid, käpiknukud koduse teatri tarvis, printsessi kleidi (sellest vist võib eraldi postituse teha) koos muu printsessi stuffiga, joonistamise ja meisterdamise asju, printsesside raamatu koos balletimuusika plaatide ja neid plaate mängiva aparaadiga jm. 

Tordi valis seekord Grete ise. Kuna ta on viimased kolm kuud järjepidevalt merineitsi multikat vaadanud (a la 2 korda päevas), siis oli tema valik asjade loomulik jätk:)

Kui Gretel tordi küünlad põlema pandi ja ta neid just ära hakkas puhuma, siis keegi katkestas teda korra märkusega, et soovi ka nüüd midagi. Grete tegi selle peale “mhm” ja vastas täiesti iseenesest mõistetavalt “ma juba soovisin ju”:)

Väike kunstnik

Gretele meeldib väga joonistada. Lisaks sellele, et ta on juba mitmed paksud värviraamatud kõik ära värvinud, siis meeldib talle ise ka pilte teha. Vahel palub ta, et ma talle ette joonistaksin, aga enamasti tulevad tal ise helged ideed. Mõnda aega meeldis talle selline abstraktne stiil, kus ta kasutas kõiki saada olevaid värve. Ja neid värve oli tal palju, sest talle on ostetud lausa 3 erinevat pliiatsite komplekti. Ja siis ta värvis terve paberilehe otsast lõpuni tihedalt värviliseks, nagu virmalised. Ja need pildid on tal alati hästi rõõmsad.

Viimased šedöövrid on tal aga tehtud värvidega. Kuna Gretel on sünnipäev tulemas ja tal on nüüd juba mitmeid sõpru, keda ei saa muud moodi kutsuda, kui peab kappi kaardi jätma, siis otsustaski Grete need kaardikesed ise teha. Emme pidi aitama kaardid paberist välja lõigata, joonistamise võttis Grete täielikult enda peale. Emmel jäi üle ainult kõrval niheledes assisteerida. Näiteks välja mõelda, millist pilti Grete veel ei ole joonistanud. Esimesel päeval värvis Grete kutsed õrnade värvidega üle ja pani kuivama. Teisel päeval hakkas ta siis päris kunsti tegema. Ja tulemus sai selline:)

Veel üks jooks:)

Laupäeval 27.09 sai siis läbitud järjekordsed 10 km SL Õhtulehe rahvajooksul. Seekord olin veelgi paremini valmistunud kui Ülemiste järve jooksul. Trenni on tehtud juba pea 2 kuud, sh siis üks võistluskogemus. Mul olid soetatud ja sisse joostud uued spets jooksutossud. Ma olin distantsi juba nädal varem omal käel suures osas läbi jooksnud ja teadsin täpselt, mis tuleb ja kui raske see võib olla. Ma tegin piisava soojenduse enne võistlustulle asumist. Ja mul oli seekord moraalseks toeks ja personaalseks konkurendiks kaasas naabrinaine:)

Ilm oli seegi kord nagu tellitud. Kui algul vedasin 2 pika varukaga särki selga, siis 5 minutit enne starti surasin oma polosärgi ja suusamütsi kenasti pakihoidu. Alustasime oma jooksu rahulikus tempos, umbes nii nagu me oma metsatreeningutel harjunud olime. Teised aga kukkusid muudkui mööda kimama ja ega me algul sellest ennast eriti häirida ei lasknud. Mingi hetk aga kui selja taha vaatasime, oli seal rahvast jube hõredalt järgi ja umbes 100 m meist tagapool veeris jooksurada hoolas kiirabibrigaad ehk “laibakas” nagu Margus viisakalt kommenteeris. Selle väljavaate peale lisasime küll hoogu juurde.

Olles juba paar kilomeetrit läbinud, tuli selline lõik, kus meile hakkasid esimesed vastu tulema. Algul polnud ka sellest lugu, aga kui hakkas tunduma et igasugu suleliseed ja karvased on meist ette kihutanud, siis oli väike egolaks küll. Niiet oli tarvis oma laiskus jalgadest välja ajada ja korralikult jooksma hakata. Varsti hakkaski rahvas meile järjest selg ees vastu tulema. See oli juba palju parem tunne kui kiirabi eskordiks vajumine.

Naabrinaine on mul minust pisut kangem mutt ja jaksab joosta küll. Tema siis oli meie tandemi vedur, kes muudkui tempot kruvis ja mind emotsionaalselt distantsi ainukesest aga see-eest tapvast tõusust üles kruvis. Kaasjooksjad läbisid selle mäkke mineku suuremas osas jalutades, meie aga vot panime hoopis tempot juurde. Appi pulss juba 201! vaatasin mäe otsas randmele (niiet valepuha see max pulsi jutt kus =220-vanus, minu puhul oleks pidand juba pikali olema). Aga Kai ei andnud armu ja vurasime muudkui edasi.

Kilomeeter enne lõppu näitas naabrinaine klassi ja kimas eesjooksvatest võistlejatest nigu postidest mööda. Mul ei olnud enam muidugi midagi varuks ja andsin vaid parima, et saavutatud hoogu säilitada. See mul ka õnnestus. Ja varsti olingi õnnelikult finishis. Rabasin oma nännikoti ja medali ning jalutasin pisut ringiratast, et pulssi alla saada. Juhtus muidugi aga see, et esialgse plaanitud 1 tunni 10 minuti asemel sain ajaks kirja 1:01:19. Kohaks seekord 388 (vanuseklassis 106), aga seda on plaanis järgmisel aastal kindlasti parandada:)

tühjaks imetuna finishis:)

AKEN

Ikka veel ja veel tahaks oma positiivsetest elamustest rääkida:)

Juba viiendat aastat toimub Nukuteatri Black Box saalis selline tore muusikaürituste sari nagu “Aken”. Seal astuvad umbes korra kuus üles erinevad Eesti muusikud. Kontsert kestab tavaliselt 2 tundi ja pisut peale.  Selle aja sees mängitakse siis mingit instrumenti või lauldakse ning lugude vahele räägib artist miskit huvitavat oma elust ja tegemistest.

Eile sattusin sellele üritusele kuulama Peeter Rebast ja Tiit Kikast. Kui algul olin pisut skeptiline selle suhtes, kas see kontsert võiks pakkuda mingit erilist elamust, siis usaldasin ürituse korraldajate senist head maitset ja hankisin pileti. Ja lausa uskumatu, kui mõnus võib olla kitarri ja viiuli kooslus lives! Kui kontserti keskpaigas hakkas korra tunduma, et paljud lood on väga sarnased, siis lõpus suutis Kikas mind ikka korralikult üllatada ja viiuliga seotud mõttestampidest välja raputada. Peas hakkas kerima mõte, et ehk võiks isegi soetada tema värske plaadi.

Ja lisaks ääretult professionaalsele pillimängule sai eile kuulda väga põnevaid seiku meeste ühistest tegemistest alatest ajast kui nood oli13-15 aastased. Noorhärrad rääkisid vürtsikaid lugusid oma muusikuteks kasvamise teekonnast, mis koos seinale näidatud illustratsioonidega panid saali ikka korduvalt ja korduvalt naerust rõkkama. Üldse ongi selle üritustesarja väga oluline märksõna personaalsus. Need kontsertid on väga intiimses ja vabas keskkonnas, kus suhtlus artisti ja publiku vahel toimub nii vahetult. Mina muidugi istusin esireas ja jõllitasin muusikute igat närvitõmblust ja nautisin täiel rinnal kõike mida pakuti.

Selle kontsertsarja juures on hästi huvitav tõik see, et seda ei reklaamita kuskil, aga täissaal müüakse tavaliselt 1 või 2 päevaga välja. Nii juhtuski, et teisel päeval näiteks Tõnis Mägi kontsertile ma enam piletit ei saanudki. Õnneks tehakse detsembris lisakontsert kuna huvilisi oli nii palju:)