Operatsioon lapse tuba.

Eelmisel kevadel juba hakkas meil peas mõlkuma mõte, et Gretele peaks normaalse toa tegema. Ta nagu vaeslaps sai kõik vana mööbli – kummutid ja diivani – oma tuppa ja seina ääred olid mänguasju täis. Seetõttu oli ka kogu aeg selline tunne, et tuba on sassis. Nüüd siis majandussurutise tõusuvees haarasime härjal sarvist ja realiseerisime oma Vikingi sooduskupongi ning käisime naabervabariigis ostlemas. No kus siis ikka mujal kui mitte Ikeas. Ja mina ei saa aru, miks üldse Eestist sisustust osta, kui Soomest nii soodsalt saab:)

Ostunimekiri sai päris pikk – Gretele riidekapp, seinariiul ja korvid sinna sisse, kirjutuslaud sahtlitega ja tool, lill koos potiga, pildiraam, laualamp, laelamp, vaip, terve posu erinevas suuruses lillevaase, kausse, hoiukarpe ja muud ninni-nänni. Ja selle kõik me tõime veel sõiduautoga ära ka:)

Ülejärgmisel päeval hakkas siis asjade kokku panemine. Noh ma olin kuulnud, et mõned toovad sealt omale köögimööbli ka ja selle kokku panemisega peab ise hakkama saama.

Aga ma ei kujutanud ette, et see kõik nii lihtne on. No mina oleks üksi vist ka selle asjanduse kokku keeramisega hakkama saanud. Joonised olid “puust ja punaseks” tehtud ning jupid sobisid omavahel laitmatult. Mitte nagu vanasti vene ajal… mäletan kuidas mu vanemad nuputasid magamistoa konstruktor-kapi kallal ikka üksjagu.. et mis tükk kuhu paremini sobib ja kuhu vaja auke juurde puurida:)

 

 

Lapsel oli oma uue toa üle muidugi väga hea meel.. lausa nii hea, et ta nüüd ilma igasuguse jututa mängib kogu aeg oma toas. Kogu ülejäänud elamine on täielikult vabastatud lapse mänguasjadest. Ja mis kõige tähtsam, nüüd on Gretel koht ja piisavalt ruumi, kus oma meelistegevuse – kunstiga – tegeleda. Hommikust õhtuni käib muudkui maalimine, joonistamine ja meisterdamine:)

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Tuba ise sai siis selline…

Ikka õitseb:)

Küll on tore, et mu aasta aega pausi pidanud orhidee nii kaunisti õitseb. Ja juba augustist saati:)

Kevadõhtused tegemised:)

Küll on tore kui sul on oma hoov ja palju sõpru. Ja veel parem kui sul on ratas ja naabrite batuut:)

Moodne tibi:)

Olen täheldanud, et Gretele meeldib väga riiete selga valimine, nende pidev ümber vahetamine ja siis enese moodsates riietes eksponeerimine. On üsna tavaline, et tööpäeva hommikul otsustab ta, et minu triigitud särk talle selleks päevaks ei sobi ja ma pean uue särgi triikima. Veelgi tavalisem on see, et ta kodus olles tunni aja jooksul umbes 5 korda garderoobi vahetab.

Tihtipeale tuleb ta peale uute riiete valimist demonstratiivselt trepist alla ja teeb seda nn “Hollywoodi aeglast sisenemist”:) Ja jääb siis enesekindlalt teiste reaktsiooni ootama. Otseloomulikult on tema sõber ka peegel. Seal ees on hea oma riidevalik üle vaadata, poose võtta ja siis ka pisut tantsu keerutada.

Kostüümid on tihtipeale suhteliselt moekalt valitud. Näiteks kleit koos pükstega. Väga popp on ka kihiline riietus. Väga oskuslikult miksib ta selga 2-5 särki ja paneb nad loomulikult sellises järjekorras, et iga kiht on just parasjagu näha.

Veidi uuem teema on kingad. Talvesaapaid ja kummikuid on küll ka korduvalt jalga proovitud, aga loomulikult panevad lapse silmad hoopis rohkem särama kingad. Eriti emme omad. Ja mida kõrgema kontsaga, seda šhefim. Ja kui siis taustaks tuleb veel mõni hoogne muusikasaade, siis lähevad kõpsukingad kohe ka tantsu lööma.

Järgmine arendamist vajav suund on soengud. Nendega ta kahjuks veel ise hakkama ei saa. Aga pipipatse küsitakse üha harvemini. Pigem soovitakse Kata patsi. see on selline, kus pealmine kiht juukseid pannakse patsi, siis punutakse see ära ja pannaks teise kummiga kinni. Või siis palutakse Ingli patsi. See on see, mida enamik inimesi tunneb krokodilli sabana. Aga ega siis noor printsess ei taha mingist krokodillist kuuldagi, ikka tiivulised olendid on meelel ja keelel:)

Ikka tüdruk mis tüdruk! Mullegi meeldis väiksena riietega mängida, ikka ema kõpsukad jalga ja kombinee selga. Eks näis siis, millised riided Grete kunagi minu kapist heaks kiidab:)

Mõtteteri:)

Grete muudkui itsitab ja emme hakkab jutukest veeretama: “Sul on täna naljapäev”
Grete vastu: “Ei! Täna on sõbrapäev!”
Emme teab, et see oli juba mitu päeva tagasi: “Jälle?”
Grete: “Jah”
Emme tunnustavalt: “sul on õigus. Iga päev peaks olema sõbrapäev”
Grete: “Jah… Ja siis aitab sõbrapäevast!”

Perekond vaatab “Kes tahab saada miljonäriks”.
Emme kontrollib issit: “Noh, mis sa pakud?”
Issi targalt: “See on minarett!”
Grete poetab vahele: “Mina pakun tassikest teed!”

Emme issi arutavad, et leib ja sai on otsa saanud.
Grete sekkub: “noh mis me siis teeme?”
Mõttepaus.
Ja vastab ise retoorilisele küsimusele: “Peame poest leiba ja saia ostma!”
Emme hakkab naerma: “Nii issilik küsimus”
Grete vastu: “Ei, see on ikka minu küsimus!”

Grete mänguhoos: “Punane tuli! Stop, ei tohi sõita… Nüüd on roheline… Kihutage!”

Memm on Hiiumaalt külla tulnud ja issi näitab talle arvutist pilte.
Memm: “Emmel on nii punased silmad…teiste piltide peal polnud…”
Issi: “Emme on nagu küülik”
Grete ei ole asjaga nõus: “Emme, sa oled inimene. Sa ei ole kole loom!”

Meie peres elab ÕDE

Juba mõnda aega võib kuulda siin ja seal mingeid killukesi, et õde teeb seda ja õde teeb teist või et õde tuleb ühte või teise kohta kaasa. Hakkasin siis mina eila pärima, et mis tegelane see õde siis ikkagi on.

Sain teada, et õde on 5-aastane, varsti saab 7 ja siis läheb kooli.
Õdel on roosa seelik ja sinine roosade täppide ja südametega pluus.
Tal on pikad roosad juuksed ning juukseotstes on lokid, nagu naabritüdruk Katal.
Õde on niiiiii pikk, et saab ise kõik kapist kätte. Ka see küpsis, mis Grete salaja võttis, saadi kätte ainult tänu õdele.
Teda praegu ei näe, aga ta varsti sünnib emme kõhust välja. Praegu on ta nagu päkapikk ja on laua all.
Laua all räägib ta Gretele lollusi, nagu “p….ru-p….ksu-p..ssu-ka..aj..nn.”
Ta räägib ilusti ka, näiteks ütles ta “eestimaa”:)

Mees tegi parti:)

Seda ei juhtu iga päev, et mees tõstab toidupoes korvi kokku sellist kraami nagu part, šampinjonid, mustad ploomid, porgandid, õunad, maitseained, ja võibolla oli veel midagi… teatades tähtsalt, et kavatseb pühapäeval õhtusööki teha:)

 

Ja kuigi algul tundus, et üks terve part on ikka jube palju ära süüa, siis kahe pere peale ei olnudki teab mis hiiglaslik ports. Suur osa massist läks kontide ja muu värgi arvelt prügikasti. Aga maitsemeeli sai ikka korralikult hellitatud. Ega niisama räägita, et mehed on ikka jube head kokad…

Ja egas mina siis halvem ei saand olla. Kui olin pealt passind kuidas part 2-tunniseks retkeks praeahju valmis pandi, seadsin sammud poe poole ja tulin “oma kraamiga” tagasi. Maiasmokk nagu ma olen:)) krahmasin sealt kaasa martsipani, metsapähkleid ning valget ja tumedat šokolaadi. Keerasin selle kõik 15 minutiga kokku ja panin külmkappi tahenema. Tulemuseks said imehead trühvlikommid:P

Perepilt:)

Grete joonistab esimest korda elus perepilti. Kõigepealt teeb emme, siis issi, järgmisena enda ja lõpuks “õde”. Hiljem tekib juurde veel ka salapärane venna:)

Kui inimesed valmis, palub emme omale rohelised kingad ka teha. Grete joonistabki ja lubab siis endale ka kingad teha. Ema pärib, et kas teeb omale ka rohelised kingad.
Grete vastu: “eiii, ma teen ikka punased, need lähevad mu kleidiga hästi kokku!”

Tüdrukutel on käed joonistatud. Emme juhib tähelepanu, et issil polegi käsi.
Grete: “Ma teen siis issile ka käed. Muidu ta on nii õnnetu.”
Joonistabki ja lisab: “nüüd oleme kõik õnnelikud!”

 
vasakult: issi, õde, venna, emme ja Grete

P.S. venna on joonistatud õrnalt kollasega…
P.P.S. meie peres elab reaalselt kolm inimest:)

Pähapäevane jalutuskäik.

Sellest ajast peale, kui kolisime Kelvingisse, olen olnud äärmiselt tänulik nii kauni kodukandi eest. Lisaks sellele, et meil on oma aed,  on ka 200 m kaugusel kodust mõnus mets koos kõndimisradadega ja 700 m kaugusel meri privaatse liivarannaga. Õhk on nii puhas ja värske ning kõrvus kajab vaikus. Nii mõnus on pühapäeval sõpradega koos metsa jalutama minna. Ja kui veel päike ka natuke paitab, siis on superluks. Suvel kui metsaalune sinab mustikatest on vahel raske lapsi metsast pärast kätte saada. Tänagi käisime naabrinaise ja lastega metsas. Nii kui ütlesime lastele, et nüüd lähme metsa, siis rõkkasid kõik üheskoos “metsaaa!!!” ja panid üksteise järel joostes metsa poole:)

soendusjooks hoovi peal

nii palju kohti, kus metsas ennast ära peita…

väike puhkusehetk peale kolmveerand tunnist hullamist:)

kui lund rohkem oleks saaks minna metsaküngastele kelgutama…

suured sõbrannad:)

Kodused toimetused:)