Eelmisel kevadel juba hakkas meil peas mõlkuma mõte, et Gretele peaks normaalse toa tegema. Ta nagu vaeslaps sai kõik vana mööbli – kummutid ja diivani – oma tuppa ja seina ääred olid mänguasju täis. Seetõttu oli ka kogu aeg selline tunne, et tuba on sassis. Nüüd siis majandussurutise tõusuvees haarasime härjal sarvist ja realiseerisime oma Vikingi sooduskupongi ning käisime naabervabariigis ostlemas. No kus siis ikka mujal kui mitte Ikeas. Ja mina ei saa aru, miks üldse Eestist sisustust osta, kui Soomest nii soodsalt saab:)

Ostunimekiri sai päris pikk – Gretele riidekapp, seinariiul ja korvid sinna sisse, kirjutuslaud sahtlitega ja tool, lill koos potiga, pildiraam, laualamp, laelamp, vaip, terve posu erinevas suuruses lillevaase, kausse, hoiukarpe ja muud ninni-nänni. Ja selle kõik me tõime veel sõiduautoga ära ka:)

Ülejärgmisel päeval hakkas siis asjade kokku panemine. Noh ma olin kuulnud, et mõned toovad sealt omale köögimööbli ka ja selle kokku panemisega peab ise hakkama saama.

Aga ma ei kujutanud ette, et see kõik nii lihtne on. No mina oleks üksi vist ka selle asjanduse kokku keeramisega hakkama saanud. Joonised olid “puust ja punaseks” tehtud ning jupid sobisid omavahel laitmatult. Mitte nagu vanasti vene ajal… mäletan kuidas mu vanemad nuputasid magamistoa konstruktor-kapi kallal ikka üksjagu.. et mis tükk kuhu paremini sobib ja kuhu vaja auke juurde puurida:)

Lapsel oli oma uue toa üle muidugi väga hea meel.. lausa nii hea, et ta nüüd ilma igasuguse jututa mängib kogu aeg oma toas. Kogu ülejäänud elamine on täielikult vabastatud lapse mänguasjadest. Ja mis kõige tähtsam, nüüd on Gretel koht ja piisavalt ruumi, kus oma meelistegevuse – kunstiga – tegeleda. Hommikust õhtuni käib muudkui maalimine, joonistamine ja meisterdamine:)

Tuba ise sai siis selline…

Kunagi ammu juba tõdesin, et mu elus nii palju asju millega ma tahaks tegeleda, aga korraga kuidagi ei jõua. Nii ma siis aeg-ajalt  vaimustun mõnest uuest asjast ja kujutan ette kuidas ma komeedina taevasse tõusen:)

eelmised kirgastumishetked on siin:
vol1, vol2 ja vol3

Mõni tähelepanelikum lugeja on märganud ehk paremal pool veerus kategooriat fotovärk. Vot see ongi tänase postituse teema.

Kõik sai alguse mu isast, kes oli aastaid nõutud pulmafotograaf. Ja siis ta vahel tegi meist vennaga ka pilte. Siis mina sain filmi pesta ja pärast poole ööni isa kõrval magamistoa laboris kiibitseda… kinniti… ilmuti… põnev värk igatahes ühele 8-10-aastasele.

Järgmine mäluhelk viib mind aastasse 1994 kui mu isa loomulikult juba ammu ei tegelenud fotograafiaga, aga tal oli salapärane fotokapp, mis oli maast laeni igast fotostaffi täis. Suur hulk must-valgeid filmirulle täiesti võõraste inimeste piltidega, pluss välja ostmata pulmapilte, siis ilmutamise tehnika, igast vidinaid ja muidugi fotoaparaadid. Siuked suured, rasked ja tervelt 2 tükki. Ma siis ühel kenal suveõhtul silmasin meie 5-korruse rõdul  seistes täiesti fantastilist päikeseloojangut. Tormasin spontaanselt isa fotokapi juurde ja krabasin seal ühe fotokatest. Lasin oma loovusel möllata ja tegin andunult kujutletavaid pilte. Vist oma 2 tundi veetsin rõdul:)

Järgmine etapp oli see, kui isa ostis mulle 2 värvifilmi – ühe diapositiivi ja teise negatiivi. Siis ma käisin 2 filmiga ja isa suure kaameraga terve suvi läbi ringi ja muudkui pildistasin ennast ja oma sõpru kõikvõimalikes situatsioonides. Aga kuna fotofilm ja ilmutamine olid tollal üüratult kallid, siis mõtlesin enne 10 korda kui klõpsu ära tegin. Ootusärevus kruvis ennast muidugi suve lõpuks lakke. Ja kui siis isa pildid linnas ära lasi ilmutada, siis olin väga rahul. Minu tehtud ja niiiii ilusad. Värvilised!

Vahepeal olen rohkem või vähem ikka ka pilti teinud. Sai siin mõned aastad tagasi kena digikompakt ostetud ja oma pildistamiskirge rahuldatud. Aga nagu ilmselt igaüks aru saab, siis tõeline värk on ikkagi nüüd alanud:)

Mõned teeviidad on mul ka olnud. Sellised, kelle pilte vaadates olen mõelnud, et miks mina ei pildista? ma ju võiks olla ka hea fotograaf… Mul oli ju kunagi kirg selle vastu.. kus see nüüd on? Alles on. Kaks põhiviita on olnud Krista ja Annika. Annika pildistas korrapäraselt iga aasta detsembris üles minu lapse kasvamise ja nii 3 esimest eluaastat. Krista tegi sedasama vahepealsel ja ajal. Ja nüüd kui me enam nii tihti ei kohtu, siis ma küsin tema käest vahel nõu. Näiteks abistas ta mind fotovarustuse soetamisel. Ja viimasel ajal kohtan või märkan enda ümber aina rohkem fotohuvilisi… see vist on nakkav ja magneetiline:)

siin laian naabrinaise sünnipäeva peol ühe külalise kaameraga ja siis pärast laiasin naabrimehe kaamerga, mis minust selle pildi tegi.. kõik olid rahul, sest kaameraomanikud ise ei viitsinud pildistada:)

Nüüd ma käin kursustel ja õpin usinasti. Olen juba palju raamatu ja kursusetarkust sisse ajanud. Üritan usinasti pildistada ja siis mul on juba välja vaadatud ka uued kursused. Kui nüüd veel deklratsiooni rahad ka kätte saaks… Praegu mul pole veel midagi ette eriti näidata (Austria pildid aint ja siis natuke lastest- nii omast kui võõrastest), aga loodetavasti varsti juba midagi vaatamisväärset on. Niiet hoidkem silmad lahti;)

Gretele meeldib väga joonistada. Lisaks sellele, et ta on juba mitmed paksud värviraamatud kõik ära värvinud, siis meeldib talle ise ka pilte teha. Vahel palub ta, et ma talle ette joonistaksin, aga enamasti tulevad tal ise helged ideed. Mõnda aega meeldis talle selline abstraktne stiil, kus ta kasutas kõiki saada olevaid värve. Ja neid värve oli tal palju, sest talle on ostetud lausa 3 erinevat pliiatsite komplekti. Ja siis ta värvis terve paberilehe otsast lõpuni tihedalt värviliseks, nagu virmalised. Ja need pildid on tal alati hästi rõõmsad.

Viimased šedöövrid on tal aga tehtud värvidega. Kuna Gretel on sünnipäev tulemas ja tal on nüüd juba mitmeid sõpru, keda ei saa muud moodi kutsuda, kui peab kappi kaardi jätma, siis otsustaski Grete need kaardikesed ise teha. Emme pidi aitama kaardid paberist välja lõigata, joonistamise võttis Grete täielikult enda peale. Emmel jäi üle ainult kõrval niheledes assisteerida. Näiteks välja mõelda, millist pilti Grete veel ei ole joonistanud. Esimesel päeval värvis Grete kutsed õrnade värvidega üle ja pani kuivama. Teisel päeval hakkas ta siis päris kunsti tegema. Ja tulemus sai selline:)

Grete on nüüd juba 3 nädalat käinud etv laulustuudios oma lauluoskusi lihvimas. Esimene kokkupuude lauluõppega oli siis kui ta oli vaevalt aastane ja me käisime koos mitmete sõpradega Kukupais. Siis ta pööras rohkem tähelepanu kodimisele kui muusikalisele tegevusele. Nüüd on ta aga usin laulumasin. Laule õpib lennult ja seda nii raadiost, laulutunnist kui ka emme suust.. Vahel lasteaia sõpradelt ka, näiteks “vaene kunstnik tantsib pilvedel…”. Tihti tulevad laulud esmaettekandele aga tükk aega hiljem kui need selgeks saavad. Näiteks kui emme talvel ja kevadel oma waf-i laule kodus lõõritas, siis suvel võis Gretet nii mõndagi neist lauludest ette kandmas kuulda. Aga tähtsamad laulud lauldakse ikka varem ka ette. Oli minu üllatus suur kui Grete taasiseseisvumispäeva aegu täiesti süüdimatult õigete sõnade ja viisiga Eesti hümni esimest salmi ette kandis. 

Selle laupäeva hommikul jagati lapsevanematele enne laulutundi kätte ühe uue laulu noot. Emme siis veeris autos nooti, et last pärast kodus korralikult õpetada-juhendada uue laulu osas. Grete aga tuli tunnist tagasi ja siristas nigu linnuke laulu peast otsast lõpuni ära:) Vaata ja imesta! Egas midagi, emme peab ikka tütrega sammu pidama ja alustab tänasest uut laulukooli aastat waf-is, sedapuhku siis juba neljandat… jah aeg lendab:)

Olen täheldanud, et Gretele meeldib väga riiete selga valimine, nende pidev ümber vahetamine ja siis enese moodsates riietes eksponeerimine. On üsna tavaline, et tööpäeva hommikul otsustab ta, et minu triigitud särk talle selleks päevaks ei sobi ja ma pean uue särgi triikima. Veelgi tavalisem on see, et ta kodus olles tunni aja jooksul umbes 5 korda garderoobi vahetab.

Tihtipeale tuleb ta peale uute riiete valimist demonstratiivselt trepist alla ja teeb seda nn “Hollywoodi aeglast sisenemist”:) Ja jääb siis enesekindlalt teiste reaktsiooni ootama. Otseloomulikult on tema sõber ka peegel. Seal ees on hea oma riidevalik üle vaadata, poose võtta ja siis ka pisut tantsu keerutada.

Kostüümid on tihtipeale suhteliselt moekalt valitud. Näiteks kleit koos pükstega. Väga popp on ka kihiline riietus. Väga oskuslikult miksib ta selga 2-5 särki ja paneb nad loomulikult sellises järjekorras, et iga kiht on just parasjagu näha.

Veidi uuem teema on kingad. Talvesaapaid ja kummikuid on küll ka korduvalt jalga proovitud, aga loomulikult panevad lapse silmad hoopis rohkem särama kingad. Eriti emme omad. Ja mida kõrgema kontsaga, seda šhefim. Ja kui siis taustaks tuleb veel mõni hoogne muusikasaade, siis lähevad kõpsukingad kohe ka tantsu lööma.

Järgmine arendamist vajav suund on soengud. Nendega ta kahjuks veel ise hakkama ei saa. Aga pipipatse küsitakse üha harvemini. Pigem soovitakse Kata patsi. see on selline, kus pealmine kiht juukseid pannakse patsi, siis punutakse see ära ja pannaks teise kummiga kinni. Või siis palutakse Ingli patsi. See on see, mida enamik inimesi tunneb krokodilli sabana. Aga ega siis noor printsess ei taha mingist krokodillist kuuldagi, ikka tiivulised olendid on meelel ja keelel:)

Ikka tüdruk mis tüdruk! Mullegi meeldis väiksena riietega mängida, ikka ema kõpsukad jalga ja kombinee selga. Eks näis siis, millised riided Grete kunagi minu kapist heaks kiidab:)

Grete joonistab esimest korda elus perepilti. Kõigepealt teeb emme, siis issi, järgmisena enda ja lõpuks “õde”. Hiljem tekib juurde veel ka salapärane venna:)

Kui inimesed valmis, palub emme omale rohelised kingad ka teha. Grete joonistabki ja lubab siis endale ka kingad teha. Ema pärib, et kas teeb omale ka rohelised kingad.
Grete vastu: “eiii, ma teen ikka punased, need lähevad mu kleidiga hästi kokku!”

Tüdrukutel on käed joonistatud. Emme juhib tähelepanu, et issil polegi käsi.
Grete: “Ma teen siis issile ka käed. Muidu ta on nii õnnetu.”
Joonistabki ja lisab: “nüüd oleme kõik õnnelikud!”

 
vasakult: issi, õde, venna, emme ja Grete

P.S. venna on joonistatud õrnalt kollasega…
P.P.S. meie peres elab reaalselt kolm inimest:)