Eelmisel kevadel juba hakkas meil peas mõlkuma mõte, et Gretele peaks normaalse toa tegema. Ta nagu vaeslaps sai kõik vana mööbli – kummutid ja diivani – oma tuppa ja seina ääred olid mänguasju täis. Seetõttu oli ka kogu aeg selline tunne, et tuba on sassis. Nüüd siis majandussurutise tõusuvees haarasime härjal sarvist ja realiseerisime oma Vikingi sooduskupongi ning käisime naabervabariigis ostlemas. No kus siis ikka mujal kui mitte Ikeas. Ja mina ei saa aru, miks üldse Eestist sisustust osta, kui Soomest nii soodsalt saab:)

Ostunimekiri sai päris pikk – Gretele riidekapp, seinariiul ja korvid sinna sisse, kirjutuslaud sahtlitega ja tool, lill koos potiga, pildiraam, laualamp, laelamp, vaip, terve posu erinevas suuruses lillevaase, kausse, hoiukarpe ja muud ninni-nänni. Ja selle kõik me tõime veel sõiduautoga ära ka:)

Ülejärgmisel päeval hakkas siis asjade kokku panemine. Noh ma olin kuulnud, et mõned toovad sealt omale köögimööbli ka ja selle kokku panemisega peab ise hakkama saama.

Aga ma ei kujutanud ette, et see kõik nii lihtne on. No mina oleks üksi vist ka selle asjanduse kokku keeramisega hakkama saanud. Joonised olid “puust ja punaseks” tehtud ning jupid sobisid omavahel laitmatult. Mitte nagu vanasti vene ajal… mäletan kuidas mu vanemad nuputasid magamistoa konstruktor-kapi kallal ikka üksjagu.. et mis tükk kuhu paremini sobib ja kuhu vaja auke juurde puurida:)

Lapsel oli oma uue toa üle muidugi väga hea meel.. lausa nii hea, et ta nüüd ilma igasuguse jututa mängib kogu aeg oma toas. Kogu ülejäänud elamine on täielikult vabastatud lapse mänguasjadest. Ja mis kõige tähtsam, nüüd on Gretel koht ja piisavalt ruumi, kus oma meelistegevuse – kunstiga – tegeleda. Hommikust õhtuni käib muudkui maalimine, joonistamine ja meisterdamine:)

Tuba ise sai siis selline…

Kuigi ma olen sel aastal juba tervelt kaks korda suusatamas käinud, siis seekord ei ole mina peategelane. Hoopis Gretest tahtsin rääkida:)

Jõulude aegu sai Grete omale esimesed päris suusad. Ühed plastikust roosad minid olid enne juba olemas, aga nüüd tulid pikad murdmaasuusad. Ja kepid ka. Õnneks oli lund ka natuke ja sai maal vanaema aias proovida. Issi tatsas sisse suusaraja ja aeti väike väänik sportima. Ühe ringi koperdas vaevu püsti seistes ja siis käskis need asjandused jalast ära kiskuda.

Järgmine etapp oli Kõrvemaal. Emme ja issi lootsid, et ehk on päris suusaradadest natuke rohkem motivatsiooni ja laps saab kenad pikad liud teha. Lõppes aga see sõit umbes 100 meetri pärast kui laps oli juba umbes 50 korda vaheldumisi pikali ja püsti olnud ning tuli resoluutne otsus loobuda.

Kõrvemaal

Visa perekond aga ei jätnud jonni ja ajas eile õhtul automootori kurjaks ja sõitis suusatama Pirita valgustatud radadele. Emme pani ees ajama ja laps jäi valvsa isastreeneri pilgu alla harjutama. Seekord oli olemine aga hoopis teine. Laps seisis kordades rohkem püsti kui pikali kukkus. Ka oli ta juba kukkumisvalu suhtes karastunud. Kuskilt oli ta kaasa saanud tohutu kiirusejanu ja üritas keppidega muudkui rohkem ja rohkem hoogu juurde anda. Ise nautides kui kiiresti ta ikka edasi juba läheb. Ja sõitis 50 minutiga terve kilomeetri ära. Ja kui ta oleks ka veel päevaund olnud maganud ja kell poleks olnud 20.20, siis oleks vist teise tunnikese veel otsa kihutanud. Ise oli rahul ja emme-issi ka:)

Kui algaja fotograaf tahab kohe alustada ilusatest või enam vähem ilusatest piltidest, siis ta valib oma sihtmärgiks loomulikult lapsed. Nad on ju oma avatud rõõmsas olekus lausa lummavalt fotogeenilised. Nad ei häbene enamasti (eriti kui nad päris pisikesed on) ja naeratavad kui vähegi selleks tuju on. Ja kui pole naeratamiseks tuju, siis ei pane nad kätt objektiivi ette karjudes “ära pildista, ma näen nii kole välja!”

Niiet pool tööd on juba looduse poolt tehtud:)

Grete Helena

Ellen

Kaspar

Katerin

Liisa ja Ciro

Lasse

Liisbet

Ma hakkasin just mõtlema, et ega ma eriti hästi ei mäleta, mida mu laps näiteks 1 või 2-aastaselt teha oskas. Niiet viimane aeg teha märkmeid, et ma paari aasta pärast mäletaks milline ta mul 4-selt oli:)

Grete Helena on juba sünnist saati väga elav ja aktiivne laps. Vahel isegi liiga aktiivne. Koos eneseteadvuse suurenemisega on tema aktiivsed toimingud ka palju… kuidas nüüd öelda… aktiivsemaks muutunud:) Ta jõuab igale poole ja toimetab omi asju sellise kiirusega, et vahel jälgidagi ei jõua.  

Suudab ronida ja turnida igasuguste kappide, diivanite, treppide ja kõige võimaliku otsas. Lisaks ronismise mängudele meeldivad talle ka pugemise mängud ehk peitus. Peidupaikade leidmisel ilmutab üha suuremat leidlikkust, aga seal püsida ei suuda eriti pikalt. Tavaliselt hüüab ta oma peidukast ” ma olen siin” või paremal juhul tuleb peidust välja veel enne kui otsija otsimagi on hakanud:)

veel on tal igasuguseid mänge, mida ta lasteaias on õppinud, näiteks “heeringas, heeringas, üks-kaks-kolm”, “haned-luiged tulge koju”, “vette ja kaldale” jt. neid meeldib talle mängida nii naabrilastega kui ka minuga.

Üheks lemmik tegevuseks on kindlasti printsessitamine. See tähendab, et paneb selga mõne kleidi või printsessi kostüümi, jalga pidukingad vms, krooni pähe, riputab käevõrud, ketid, sõrmused jms endale külge ja hakkab tantsima ja keerutama. Eriti tore kui selleks ajaks saab mõned muusikapala ka mängima panna, näiteks mõne klassikalise teose. Siis tuleb uhket balleti:)

täies varustuses peegli ees:)

Teine lemmiktegevus on laulmine (minu käbi ikkagi ju:)). laulud jäävad talle imehästi meelde. paar korda kuskilt kuuleb ja juba lõõritab. Repertuaaris on laulud alates põdralmajast lõpetades absoltuutselt‘ga. Ja minu laulud sinna vahele ka, mida ma kodus vahel harjutan. Viisi peab ta suhteliselt hästi ja esineda talle meeldib. Esimene suure lava kogemus on ka juba võetud, aga see on vist üks teine jutt:)

Loomulikult meeldib talle asju ise teha. Isega on aga selline lugu, et need mõtted tulevad talle tavaliselt kiire impulsina ja saavad seetõttu ka kohe teoks. Kohe tähendab aga seda, et tagajärgedele mõtlemiseks vahepeal aega ei ole. No aga eks igalühel ela kodus väike pätu ja luban, et ma vähemalt üritan iga päevaga aina vähem ärrituda selle peale. Näiteks vildikatega tatokate tegemine enda peale ja mööbli või oma riiete peale sodimine, või suure raske meetrise kõlariga lillevaasi peale pikali kukkumine niiet kõlaris auk sees ja lillevaas puru vms toredat:) Aga see ise tahab ka hea meelega abiks olla. Näiteks omleti kloppimisel, pudru keetmisel, vahukoore mikserdamisel, laua katmisel, põrandate pesemisel jne. Ja see on ju tore:)

1.detsembri hommikul kaunistamas küpsisetorti, mille ta lasteaeda viis:)

Veel meeldib talle joonistada ja meisterdada. Eriti toredad on kõiksugused kleepimistööd. On tehtud paberist printsessikroone kui ka õnnitluskaarte igaks päevaks:)

Vahepeal suureks lemmikuks olnud pusled on jäänud hetkel tagaplaanile, aga kui vanaema Lilia külla tuleb, siis pannakse kindlasti kõik kodus olevad pusled vähemalt korra järjest kokku. Ja need on ikka sellised korralikud mitmesaja tükiga pildid;) Aga nüüd on meil legod ja nendega on ka mõnus toimetada.

oma sünnipäeva hommikul avastab kingitust…

Minu arust tunneb ta endiselt peaaegu kõiki tähti ( kontrollinud tegelt pole, aga ta tundis neid juba 1-aastaselt…) ja numbreid ka. Lugeda ei oska, aga kui öelda sõna, siis saab enamasti aru, mis täh(ted)ega sõna algab. Oma nime esimest tähte ehk “G”-d kirjutab suurepäraselt. Mõndasid teisi ka, aga iseseisvalt veel otsast lõpuni kogu nimi välja ei tule. Kuna ta nimes on 15 tähte, siis vist saab natuke armu:) Numbritega oskab väiksemaid tehteid teha ka. Et kui on kolm ja annan ühe juurde, siis on neli. Suudab numbreid lugeda 20-ni ja edasi ka kui vaja peaks minema, aga tavaliselt ei ole vaja:) aga ükskord ma töepoolest kuulsin kuidas ta oli seal kolmkümmend kahe juures ja virutas otse veel edasi…

Teab üldse igast maailma asju väga hästi ning ta suudab vahel oma arukusega ikka tõsiselt üllatada. Jätab kõikvõimalikke asju meelde, et siis sobival momendil teatada, mis ta asjast arvab. Näiteks kus toidus on vitamiinid ja kus mitte või et tal on kolmekümnendal novembril sünnipäev jne.

Loomulikult on ta sportlik tütarlaps (kuidas saaksi teisiti kui ta on oma vanemate laps). Juba kogenud jooksja ja rattur. Unistab suusataja ja baleriini karjäärist. Valmis minema ka ujumistrenni. Ja kui kogu oma toidu taldrikust on ära söönud, siis tõstab käed õlgade kõrvale üles, pigistab muskleid ja ütleb “vaata kui tugevaks ma nüüd sain”.

Sööb üldiselt täitsa hästi, vähemalt võrreldes tema eakaaslastega, keda ma tean. Ikka korralikult: hommikuti putru (lausa nõuab seda, vahel ka päeval ja õhtul) või omletti, lõunaks ja õhtuks näiteks kartulit ja kastet, kanawokki, mõnda pastat, ühepajatoitu, borsi või frikadellisuppi, jne jne. Vaikselt harjutab toore köögivilja söömist –  porgandi, kurgi ja kapsaga saab juba täitsa rahuldavalt läbi. Juustu eriti ei söö, küll aga kõiki lihasaadusi –  viinerist süldini:) pigem saia kui leiva inimene. Joob kõike – piima, jogrutit, mahla, vett, teed. Ja on maiasmokk, nagu minagi. Seda võib pugida ikka lõpmatuseni. kui kauss oleks kommidega laual, siis oleks see kogu aeg tühi:)

Ja kõige mõnusam asi, mida ta teha oskab ja tahab on kallistamine. See käib meil tihedalt kogu päeva vältel. Ja nii tore on vaadata, et ta kõiki oma sõpru heameelega tervituseks või hüvastijätuks kallistab. Musi on ka tohe külaline. Vot siuke armas ja hell on ka me Krätsu vahepeal:)

onutütar Hanna Mariaga oma sünnipäeval:)

30.novembril sai Grete juba 4-aastaseks. Ja samal päeval oli Põnnipesa mängutoas ka tants, trall ja tagaajamine:)

Sünnipäev algas tegelikult juba kodus väikse hommikuse tseremooniaga, kus emme ja issi üritasid magava lapse voodi ääres väikse viisijupi üles võtta ja kingikest üle anda. Nii kui Grete lauluhäält kuulis, oli ta krapsti voodist püsti ja püüdis unesegasena värisevate kätega minu käest kinki krahmata. Ja juba ta avaski kaane. Kingitus oli seekord nii suur, et oli pakkimata ja selle sai kohe põrandale valada. Tervelt 700 tükist koosnev legokomplekt. Rõõmu oli palju, eriti emmele, kes unustas kõik muud tegevused ja kukkus koos lapsega meisterdama ja lõpetas alles siis kui kell juba 13 hakkas saama ning issi kurjustama kippus, sest lapse sünnipäev algas kell 14:)

Aeti siis piduriided selga ja sõideti pidupaika. Kohapeal valmis ka moodne pidusoeng, mis on juba paljude lemmikuks kujunenud:)

Pidus käis palju erinevaid sõpru –  lasteaiast, beebiajast, naabermajadest jne Kohal olid seekord: Katerin, Kaspar, Lisete, Suusi, Amy, Elisabeth, Carmen Helena, Berta, Ketlin, Margared, Patrick, Lisbet, Lizete Marie,  Erik, Reiko, Hanna Maria, Kertu Liisa (ma loodan et ma kedagi ära ei unustanud )

ühed esimesed külalised

peikasid peab ka olema:)

ootab häbelikult millal Ketlin kingi annab:)

Mängutuba oli suur ja lai, niiet kõigile jagus liikumise ja olemise ruumi. Õhkkond oli suhteliselt rahulik ja vaikne. Toit söödi enamuses ära ehk ma ei pidanud nädala varu koju tagasi viima, aitähh kõigile!

Kingitused olid väga toredad, tänud kõigile! Muuhulgas sai Grete kingiks mitu Barbie’t (oh mu lapsepõlve unistusi), muid nukke ja nukuriideid, Pöial-Liisi dvd, raamatuid, käpiknukud koduse teatri tarvis, printsessi kleidi (sellest vist võib eraldi postituse teha) koos muu printsessi stuffiga, joonistamise ja meisterdamise asju, printsesside raamatu koos balletimuusika plaatide ja neid plaate mängiva aparaadiga jm. 

Tordi valis seekord Grete ise. Kuna ta on viimased kolm kuud järjepidevalt merineitsi multikat vaadanud (a la 2 korda päevas), siis oli tema valik asjade loomulik jätk:)

Kui Gretel tordi küünlad põlema pandi ja ta neid just ära hakkas puhuma, siis keegi katkestas teda korra märkusega, et soovi ka nüüd midagi. Grete tegi selle peale “mhm” ja vastas täiesti iseenesest mõistetavalt “ma juba soovisin ju”:)

Gretele meeldib väga joonistada. Lisaks sellele, et ta on juba mitmed paksud värviraamatud kõik ära värvinud, siis meeldib talle ise ka pilte teha. Vahel palub ta, et ma talle ette joonistaksin, aga enamasti tulevad tal ise helged ideed. Mõnda aega meeldis talle selline abstraktne stiil, kus ta kasutas kõiki saada olevaid värve. Ja neid värve oli tal palju, sest talle on ostetud lausa 3 erinevat pliiatsite komplekti. Ja siis ta värvis terve paberilehe otsast lõpuni tihedalt värviliseks, nagu virmalised. Ja need pildid on tal alati hästi rõõmsad.

Viimased šedöövrid on tal aga tehtud värvidega. Kuna Gretel on sünnipäev tulemas ja tal on nüüd juba mitmeid sõpru, keda ei saa muud moodi kutsuda, kui peab kappi kaardi jätma, siis otsustaski Grete need kaardikesed ise teha. Emme pidi aitama kaardid paberist välja lõigata, joonistamise võttis Grete täielikult enda peale. Emmel jäi üle ainult kõrval niheledes assisteerida. Näiteks välja mõelda, millist pilti Grete veel ei ole joonistanud. Esimesel päeval värvis Grete kutsed õrnade värvidega üle ja pani kuivama. Teisel päeval hakkas ta siis päris kunsti tegema. Ja tulemus sai selline:)

Kui emme teeb sporti ja issi teeb sporti, siis ei jää lapsel ka üle muud teha kui sporti:)
Kui ilm vähegi lubab, siis me ikka käime issiga ratta võistlustel kaasas, sest siis saab Grete ka sporti teha. Sel nädalavahetusel käisime perega Jõulumäel, kus toimus issi selle hooaja eel-eel-viimane rattavõistlus. Õnneks lubati Grete ikka starti ka. Nimelt unustasime suures pakkimise tuhinas lapse kiivri koju (mis siis et tal on neid lausa kaks tükki). Grete oli muidu väga tubli. Kuigi sai tagant poolt teise koha, siis pingutas lõpuni ja pani veel viimastel meetritel konkurendist mööda. Sõitis vapralt kuni 6-aastaste poiste-tüdrukutega võidu oma abiratastega masinal. Ikka mööda maastikku ja veel mäest üles suurema osa rajast. Ja vähemasti sõitis ta ise, emme hoidis erinevalt paljudest teistest laspevanematest oma käed lapse rattast eemal. Pilti saab vaadata siin.

Gretele meeldivad laste rattasõidud ja jooksud väga, sest seal on palju lapsi ja saab igast nänni. Ja viimasel ajal on väga pop kutsuda kohale ka mõni lastele tuttav tegelane. Kui emme jooksuvõistlusel lõbustas ja võimles lapsi soojaks elusuuruses Lotte, siis seekord oli kohal suur pehme ja karvane Jänks. Lotte käest sai loomulikult Lotte mahla ja Jänksi käest kohukesi:) Ja diplomi saab alati ka. Ja siis on tore veel mälestuseks jätta omale erinevate ürituste stardinumbreid. Ja tore on sealjuures see, et laste võistlustel osalemine on alati tasuta.

Järgmine võistlus toimub koos Lottega 27.septembril Pirital. Siis on aeg jooksutossud jalga ajada:)

Grete on nüüd juba 3 nädalat käinud etv laulustuudios oma lauluoskusi lihvimas. Esimene kokkupuude lauluõppega oli siis kui ta oli vaevalt aastane ja me käisime koos mitmete sõpradega Kukupais. Siis ta pööras rohkem tähelepanu kodimisele kui muusikalisele tegevusele. Nüüd on ta aga usin laulumasin. Laule õpib lennult ja seda nii raadiost, laulutunnist kui ka emme suust.. Vahel lasteaia sõpradelt ka, näiteks “vaene kunstnik tantsib pilvedel…”. Tihti tulevad laulud esmaettekandele aga tükk aega hiljem kui need selgeks saavad. Näiteks kui emme talvel ja kevadel oma waf-i laule kodus lõõritas, siis suvel võis Gretet nii mõndagi neist lauludest ette kandmas kuulda. Aga tähtsamad laulud lauldakse ikka varem ka ette. Oli minu üllatus suur kui Grete taasiseseisvumispäeva aegu täiesti süüdimatult õigete sõnade ja viisiga Eesti hümni esimest salmi ette kandis. 

Selle laupäeva hommikul jagati lapsevanematele enne laulutundi kätte ühe uue laulu noot. Emme siis veeris autos nooti, et last pärast kodus korralikult õpetada-juhendada uue laulu osas. Grete aga tuli tunnist tagasi ja siristas nigu linnuke laulu peast otsast lõpuni ära:) Vaata ja imesta! Egas midagi, emme peab ikka tütrega sammu pidama ja alustab tänasest uut laulukooli aastat waf-is, sedapuhku siis juba neljandat… jah aeg lendab:)

Mõni aeg tagasi leidis Grete omale ühe lemmiksõna – IGAV.
Seda sai kasutada päris mitmekesiselt. Algul hakkas ta rääkima, et ei saa õhtul oma voodisse magama minna, sest seal hakkab igav. Mina ei saanud muidugi aru, kuidas saab magades igav olla. Kui aga laps villaste sokkide peale või saunast välja puigeldes ka muudkui korrutas, et jube igav on, siis sai emme ka aru, mida see sõna Grete keeles tegelikult tähendab:)

Sõidame praamiga Hiiumaale. Istume laeva kohvikus ümber laua. Seltskond ajab vaikselt juttu tühjast-tähjast. Järsku meenub Gretele üks laul ning ta ei malda oodata, et võiks seda teistele kõva selge häälega ette laulda: “lal-lal-lal-lal-la-la-la-laa, no mis elu see on!”

Emme räägib lapsele, et too hakkab varsti laulutunnis käima. Ta olevat isegi selle eest juba raha ära maksnud.
Grete küsib imestunult: “Sina?”… paus ja veelgi küsivamalt… “raha?”… paus ning väga teatraalselt “mitte kunagi!”