Operatsioon lapse tuba.

Eelmisel kevadel juba hakkas meil peas mõlkuma mõte, et Gretele peaks normaalse toa tegema. Ta nagu vaeslaps sai kõik vana mööbli – kummutid ja diivani – oma tuppa ja seina ääred olid mänguasju täis. Seetõttu oli ka kogu aeg selline tunne, et tuba on sassis. Nüüd siis majandussurutise tõusuvees haarasime härjal sarvist ja realiseerisime oma Vikingi sooduskupongi ning käisime naabervabariigis ostlemas. No kus siis ikka mujal kui mitte Ikeas. Ja mina ei saa aru, miks üldse Eestist sisustust osta, kui Soomest nii soodsalt saab:)

Ostunimekiri sai päris pikk – Gretele riidekapp, seinariiul ja korvid sinna sisse, kirjutuslaud sahtlitega ja tool, lill koos potiga, pildiraam, laualamp, laelamp, vaip, terve posu erinevas suuruses lillevaase, kausse, hoiukarpe ja muud ninni-nänni. Ja selle kõik me tõime veel sõiduautoga ära ka:)

Ülejärgmisel päeval hakkas siis asjade kokku panemine. Noh ma olin kuulnud, et mõned toovad sealt omale köögimööbli ka ja selle kokku panemisega peab ise hakkama saama.

Aga ma ei kujutanud ette, et see kõik nii lihtne on. No mina oleks üksi vist ka selle asjanduse kokku keeramisega hakkama saanud. Joonised olid “puust ja punaseks” tehtud ning jupid sobisid omavahel laitmatult. Mitte nagu vanasti vene ajal… mäletan kuidas mu vanemad nuputasid magamistoa konstruktor-kapi kallal ikka üksjagu.. et mis tükk kuhu paremini sobib ja kuhu vaja auke juurde puurida:)

 

 

Lapsel oli oma uue toa üle muidugi väga hea meel.. lausa nii hea, et ta nüüd ilma igasuguse jututa mängib kogu aeg oma toas. Kogu ülejäänud elamine on täielikult vabastatud lapse mänguasjadest. Ja mis kõige tähtsam, nüüd on Gretel koht ja piisavalt ruumi, kus oma meelistegevuse – kunstiga – tegeleda. Hommikust õhtuni käib muudkui maalimine, joonistamine ja meisterdamine:)

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Tuba ise sai siis selline…

Fotoblogi

Ma olen siuke tore fotograaf, kellele meeldib pilti teha, aga kellel pole kunagi piisavalt aega, et fotograafiaga seotud toimetused kõik lõpuni teha. Ja siis kui ma lõpuks jõuan nii kaugele, et ma oma pildid arvutisse tõmban ja siis neist photoshopiga natuke üle käin, siis leidub seal ikka ka selliseid pilte, mida võiks teistelegi näidata. Ja selle jaoks tegin ma ühe uue koha, mille leiab SIIT… ja paremalpool veerus on püsilink ka olemas:)

Nüüd ma siis ütlen kõva häälega välja, et siuke pildi vaatamise koht on ning loodan, et see motiveerib mind natuke rohkem oma lemmiktegevuseks aega leidma. Õnneks on mul sel suvel kuhjaga puhkust… ja kui ilmad liiga ilusaks ei lähe, siis ehk näeb seal lehel ka päris palju minu uusi töid. Praegugi on mul ootamas tuhanded pildid, mis vähemalt on arvutisse oma teekonnaga jõudnud:) Piinlik küll, aga mõned pildid on ikka juba täitsa hapuks läinud.. no 2 kuud ootavad ja rohkemgi… Mõned inimesed on muidugi väga usinad ja panevad pildid  koos jutuga juba teisel päeval üles…respect!

Suusad alla!

Kuigi ma olen sel aastal juba tervelt kaks korda suusatamas käinud, siis seekord ei ole mina peategelane. Hoopis Gretest tahtsin rääkida:)

Jõulude aegu sai Grete omale esimesed päris suusad. Ühed plastikust roosad minid olid enne juba olemas, aga nüüd tulid pikad murdmaasuusad. Ja kepid ka. Õnneks oli lund ka natuke ja sai maal vanaema aias proovida. Issi tatsas sisse suusaraja ja aeti väike väänik sportima. Ühe ringi koperdas vaevu püsti seistes ja siis käskis need asjandused jalast ära kiskuda.

Järgmine etapp oli Kõrvemaal. Emme ja issi lootsid, et ehk on päris suusaradadest natuke rohkem motivatsiooni ja laps saab kenad pikad liud teha. Lõppes aga see sõit umbes 100 meetri pärast kui laps oli juba umbes 50 korda vaheldumisi pikali ja püsti olnud ning tuli resoluutne otsus loobuda.

Kõrvemaal

Visa perekond aga ei jätnud jonni ja ajas eile õhtul automootori kurjaks ja sõitis suusatama Pirita valgustatud radadele. Emme pani ees ajama ja laps jäi valvsa isastreeneri pilgu alla harjutama. Seekord oli olemine aga hoopis teine. Laps seisis kordades rohkem püsti kui pikali kukkus. Ka oli ta juba kukkumisvalu suhtes karastunud. Kuskilt oli ta kaasa saanud tohutu kiirusejanu ja üritas keppidega muudkui rohkem ja rohkem hoogu juurde anda. Ise nautides kui kiiresti ta ikka edasi juba läheb. Ja sõitis 50 minutiga terve kilomeetri ära. Ja kui ta oleks ka veel päevaund olnud maganud ja kell poleks olnud 20.20, siis oleks vist teise tunnikese veel otsa kihutanud. Ise oli rahul ja emme-issi ka:)

Marje kriimsilm ja 9 ametit vol 4

Kunagi ammu juba tõdesin, et mu elus nii palju asju millega ma tahaks tegeleda, aga korraga kuidagi ei jõua. Nii ma siis aeg-ajalt  vaimustun mõnest uuest asjast ja kujutan ette kuidas ma komeedina taevasse tõusen:)

eelmised kirgastumishetked on siin:
vol1, vol2 ja vol3

Mõni tähelepanelikum lugeja on märganud ehk paremal pool veerus kategooriat fotovärk. Vot see ongi tänase postituse teema.

Kõik sai alguse mu isast, kes oli aastaid nõutud pulmafotograaf. Ja siis ta vahel tegi meist vennaga ka pilte. Siis mina sain filmi pesta ja pärast poole ööni isa kõrval magamistoa laboris kiibitseda… kinniti… ilmuti… põnev värk igatahes ühele 8-10-aastasele.

Järgmine mäluhelk viib mind aastasse 1994 kui mu isa loomulikult juba ammu ei tegelenud fotograafiaga, aga tal oli salapärane fotokapp, mis oli maast laeni igast fotostaffi täis. Suur hulk must-valgeid filmirulle täiesti võõraste inimeste piltidega, pluss välja ostmata pulmapilte, siis ilmutamise tehnika, igast vidinaid ja muidugi fotoaparaadid. Siuked suured, rasked ja tervelt 2 tükki. Ma siis ühel kenal suveõhtul silmasin meie 5-korruse rõdul  seistes täiesti fantastilist päikeseloojangut. Tormasin spontaanselt isa fotokapi juurde ja krabasin seal ühe fotokatest. Lasin oma loovusel möllata ja tegin andunult kujutletavaid pilte. Vist oma 2 tundi veetsin rõdul:)

Järgmine etapp oli see, kui isa ostis mulle 2 värvifilmi – ühe diapositiivi ja teise negatiivi. Siis ma käisin 2 filmiga ja isa suure kaameraga terve suvi läbi ringi ja muudkui pildistasin ennast ja oma sõpru kõikvõimalikes situatsioonides. Aga kuna fotofilm ja ilmutamine olid tollal üüratult kallid, siis mõtlesin enne 10 korda kui klõpsu ära tegin. Ootusärevus kruvis ennast muidugi suve lõpuks lakke. Ja kui siis isa pildid linnas ära lasi ilmutada, siis olin väga rahul. Minu tehtud ja niiiii ilusad. Värvilised!

Vahepeal olen rohkem või vähem ikka ka pilti teinud. Sai siin mõned aastad tagasi kena digikompakt ostetud ja oma pildistamiskirge rahuldatud. Aga nagu ilmselt igaüks aru saab, siis tõeline värk on ikkagi nüüd alanud:)

Mõned teeviidad on mul ka olnud. Sellised, kelle pilte vaadates olen mõelnud, et miks mina ei pildista? ma ju võiks olla ka hea fotograaf… Mul oli ju kunagi kirg selle vastu.. kus see nüüd on? Alles on. Kaks põhiviita on olnud Krista ja Annika. Annika pildistas korrapäraselt iga aasta detsembris üles minu lapse kasvamise ja nii 3 esimest eluaastat. Krista tegi sedasama vahepealsel ja ajal. Ja nüüd kui me enam nii tihti ei kohtu, siis ma küsin tema käest vahel nõu. Näiteks abistas ta mind fotovarustuse soetamisel. Ja viimasel ajal kohtan või märkan enda ümber aina rohkem fotohuvilisi… see vist on nakkav ja magneetiline:)

siin laian naabrinaise sünnipäeva peol ühe külalise kaameraga ja siis pärast laiasin naabrimehe kaamerga, mis minust selle pildi tegi.. kõik olid rahul, sest kaameraomanikud ise ei viitsinud pildistada:)

Nüüd ma käin kursustel ja õpin usinasti. Olen juba palju raamatu ja kursusetarkust sisse ajanud. Üritan usinasti pildistada ja siis mul on juba välja vaadatud ka uued kursused. Kui nüüd veel deklratsiooni rahad ka kätte saaks… Praegu mul pole veel midagi ette eriti näidata (Austria pildid aint ja siis natuke lastest- nii omast kui võõrastest), aga loodetavasti varsti juba midagi vaatamisväärset on. Niiet hoidkem silmad lahti;)

Mega ALE!!!!

Kallid sõbrad ja muidu uitajad minu blogis!

Kui keegi tahab omale ikka no täiesti olematute hindadega osta saapaid või kingi, siis palun! Karja tn 7 asuv Suurtüki pood (Lastemaailma juurest ümber nurga) pannakse varsti kinni, viimane päev midagi soodsat noolida on 30.nov.

Kuigi juba viimased paar kuud on seal kõva allahindlus olnud, siis pandi alates eilsest viimaseks kaheks nädalaks kehtima lisa-allahindlus veel -50% kõigist toodetest! No ei olnud seal enne juba eriti üle 1000 krooni maksvaid asju (ehk mõned brändi kaubad), enamus asju olid juba 300-700 peale lastud ja nüüd veel alla:)) Näiteks enamus meeste Vagabondi või Bronxi jalatseid olid 399 ja nüüd 199. Naiste Lea Foscati nahast soojad saapad 599 (eelmisel aastal üldse üle 2 tuhande) ja nüüd siis 299 jne jne. Enamuses naiste ja meeste kaup. Laste asju on ka, aga valik väiksem.

Kaupa on hetkel veel piisavalt, aga võib arvata, et kui eilsed ostjad oma tutvusringkonnas suu lahti teevad, siis on paremad palad juba varsti läind. Niiet kiirustage:)

AKEN

Ikka veel ja veel tahaks oma positiivsetest elamustest rääkida:)

Juba viiendat aastat toimub Nukuteatri Black Box saalis selline tore muusikaürituste sari nagu “Aken”. Seal astuvad umbes korra kuus üles erinevad Eesti muusikud. Kontsert kestab tavaliselt 2 tundi ja pisut peale.  Selle aja sees mängitakse siis mingit instrumenti või lauldakse ning lugude vahele räägib artist miskit huvitavat oma elust ja tegemistest.

Eile sattusin sellele üritusele kuulama Peeter Rebast ja Tiit Kikast. Kui algul olin pisut skeptiline selle suhtes, kas see kontsert võiks pakkuda mingit erilist elamust, siis usaldasin ürituse korraldajate senist head maitset ja hankisin pileti. Ja lausa uskumatu, kui mõnus võib olla kitarri ja viiuli kooslus lives! Kui kontserti keskpaigas hakkas korra tunduma, et paljud lood on väga sarnased, siis lõpus suutis Kikas mind ikka korralikult üllatada ja viiuliga seotud mõttestampidest välja raputada. Peas hakkas kerima mõte, et ehk võiks isegi soetada tema värske plaadi.

Ja lisaks ääretult professionaalsele pillimängule sai eile kuulda väga põnevaid seiku meeste ühistest tegemistest alatest ajast kui nood oli13-15 aastased. Noorhärrad rääkisid vürtsikaid lugusid oma muusikuteks kasvamise teekonnast, mis koos seinale näidatud illustratsioonidega panid saali ikka korduvalt ja korduvalt naerust rõkkama. Üldse ongi selle üritustesarja väga oluline märksõna personaalsus. Need kontsertid on väga intiimses ja vabas keskkonnas, kus suhtlus artisti ja publiku vahel toimub nii vahetult. Mina muidugi istusin esireas ja jõllitasin muusikute igat närvitõmblust ja nautisin täiel rinnal kõike mida pakuti.

Selle kontsertsarja juures on hästi huvitav tõik see, et seda ei reklaamita kuskil, aga täissaal müüakse tavaliselt 1 või 2 päevaga välja. Nii juhtuski, et teisel päeval näiteks Tõnis Mägi kontsertile ma enam piletit ei saanudki. Õnneks tehakse detsembris lisakontsert kuna huvilisi oli nii palju:)

Jooksmisest

Sai siin mõni aeg tagasi veksleid välja käidud, kuidas ma lähen ja jooksen nigu Miška ümber Ülemiste järve. Aga näed seekord tegin “suure linna” ka tegudes. Suurema kui isegi oodata oskasin. Esiteks tegin kõvasti kodutööd ja vastavalt kodumetsas sörgitud kilemeetri aegadele rehkendasin välja kui kiiresti ma parimal juhul suudan joosta 14 km. Tulemuseks sain umbes 1 tund ja 45 minti. Siis vaatasin palju eelmisel aastal viimane lõpetaja aega kirja sai ning selgus et 1:48. Aga egas need kes joosta ei jaksa valivadki mitte 14km vaid 5 km raja. Sellepeale otsustasin loobuda igasugusest võidu jooksmisest ja minna seda 14km distantsi lihtsalt läbi jooksma ning mahtuda sealjuures 2 tunni sisse. Arvestades minu treenituse taset, oli seegi väga julge plaan.

Jooksupäeval oli minu rõõmuks lausa vapustavalt kaunis ilm. Taevas täiesti sinine ja päike lõõskamas. Kerge kargus oli ka õhus, kuid see kadus juba esimeste jooksusammudega. Rahvast oli palju. Ligi 800 osalejat pika maa jooksus. Startisin rahulikult ja lasin kõigil soovijatel minust kenasti mööda lipsata. Otsisin üles oma rütmi ja jooksin rahulikult. Väike võistlusärevus muidugi oli hinge ka pugenud. Kui sa ikka oled lapsena kogu aeg teisi võitnud, siis on päris kõva psühholoogiline katsumus, kui pead ennast sundima rahulikult jooksma, et lõpuni vastu pidada ja sealjuures kõik mutid ja ätid ka sust mööda liduvad.

Esimesed kilomeetrid oli rasked ja venisid nagu tatt. Aga nagu ikka paha siga, mitu viga. Mingil hetkel tundsin aga et enam ei jaksa üldse. Siis hakkas pistma ja tuli pissihäda. Üritasin kenasti vastu pidada kuni jõudis kätte 6km punkt, kus jagati lahkelt vett. Tühjendanud veetopsi ja lasknud mõned minusugused hädised vaevlejad veel endast mööda, leidsin lõpuks võimaluse wc peatuseks. Põõsast väljudes oli nii ees kui taga tükk tühja maad. Niiet panin lihtsalt edasi punuma. Lootsin, et varsti äkki hakkavad mõned jooksjad ära väsima ja selg ees mulle vastu tulema. See oli aga tühi lootus, ainult mina olin vist väsinud. Vaatasin pilguga üle järve ja nägin teiselpool järve juba esimesi finisheerijaid ja otsustasin tempot ikkagi ise juurde kruvida.

Varsti sain kätte ühe proua. Siis juba ühe M70 grupis võistelnud härrase. Ja 11 km joogipunkt oligi käes. Lonks spordijooki ja edasi minek. Tundsin et jõuvarud hakkasid taastuma ja minek oli norm. Isegi vahepeal kergelt tunda andnud põlved jätsin valutamise. See õnn oli aga üürike, sest varsti hakkas üks varbaküüs põrguvalu tegema. Tunne oli selline, et kohe lendab see küüs pealt ära. Niiet kui oli väike tõus, siis kõndisin üles peaaegu ühel jalal keksides. Küngastest allapoole sain õnneks joosta. Viimased kilomeetrid oli täis valu ja finishi ootust kuni lõpuks mu nirvaana juba paistis ja rind rebis katki kujuteldava lõpulindi.

Enne veel oli finishikoridori ääres ootamas fotograaf, niiet püüdsin manada näole ette vähe kobedama ilme ja soravalt naeratada. Ja siis käis piiks ja aeg oli kinni. Lõin oma pulsikella ka lukku ja lonkasin joogipoolist hankima. Ja aeg tuli ohsaimet 1:37. Järmisel hetkel olin juba õnneuimas oma suurest saavutusest ja kõik rajal üle elatu unustatud. Ees terendasid uued sihid, kuidas ma järgmisel korral lähen ja jooksen ja mis kõik veel… Võtsin oma välja teenitud medali ja 2-kilose pesupulbri paki ja asusin autasustamist jälgima. Mõelda vaid parim mees jooksis selle raja läbi 43 ja parim naine 53 minutiga. Ja näiteks M70 vanusegrupi võitja keegi 73-a meesterahvas sai kirja tulemuseks 57 minutit. Niiet arenguruumi mul jagub! Aga õnneks tuli peale mind finišisse veel umbes 40 inimest:)

Nüüd teeni usinasti trenni, et edaspidi veel esinduslikumalt üles astuda. Sain ju väikese preemiana mehelt võistluspäeval kingiks uued jooksutossud. Need on juba kenasti sisse joostud. Järgmine võistlus on ka juba välja vaadatud. Ja naabinaine jooksuga nakatatud ning võistlema meelitatud. Seltsis segasem. Aga eks ma siis jälle kirjuta, kui mingi asjaga hakkama saan:)

Saapamüük alanud!

Ma siis kergitan natuke oma saba, muidu jääbki kergitamata:)

Suurtüki Leiukas (Ehitajate tee 110) on nüüd eelmiste hooaegade saapad supersoodsate hindadega. Eriti hea valik on just jalanumbrile 36 ja samuti suuremad 40-41. Käisin täna just vaatamas… ja kui mulle läheks 36 jalga, ostaks ennast vist vaeseks:) Vahepealsete numbritega on nii, et kui tuleb laost kaupa juurde, siis peab kohe löögil olema. Aga kaupa tuleb praegu vist praktiliselt iga päev…

Ja varsti varsti on käes ka oma tibukeste lugemise aeg:p Ehk siis esimene sügiskollektsioon, kus sain päris palju sõna sekka öelda. Ja loodan, et noored ja trendikad inimesed, kes Suurtüki kaubavalikust eriti kunagi lugu pidanud pole (mina sealhulgas), leiavad sel aastal ka meie poest omale saapad-kingad jalga või vähemasti üllatuvad positiivselt:)

Kultuuriprogramm

Jäime nädalavahetuseks Gretega kahekesi koju. Kuigi olime (eeskätt mina) pisut tõbised, otsustasime minna vaatama WAF-i soololaulude kontserti. Mina seekord ei laulnud, esinesin juba üleeelmisel reedel ära. Seda mõnusam oli aga mõnuleda kaunite laulude saatel viimasel kolmandal kontsertõhtul. Olgu öeldud, et lauljate tase oli aukratust äratavalt kõrge ja läbi käis tõeline “tähtede paraad”. No kui nüüd iroonia välja jätta, siis oli võimalus kuulata oma kõrvaga, kuidas praeguse superstaari saate noored hurmurid lives lõõritavad. Näiteks astusid üles Norman ja Artur. Samuti tegid oma etteaste eelmise aasta superstaari finalistid Mariann ja Nele. Kuulda võis ka mitmeid nii selle kui eelmise aasta poolfinaliste. Ja kui nüüd päris aus olla, siis peale nende superstaaride ajasid kananaha ihule väga paljud noored ja laiemale üldsusele täiesti tundmatud esitajad. Kolmanda kontsertõhtu publikulemmikuks sai Jana, kes oh üllatust, oli ka selle aasta superstaari saates, aga jäi seal täiesti tagaplaanile. Aga sellel kontsertil vaieldamatult minu lemmik ka:)

Laulis ta seda lugu:

Ja no ei jäänud originaalile mitte millegi poolest alla! Õnneks saab WAF-i kevadkontserdil kolme nn eelkontserdi parimaid palasid veelkord kuulata ja seda veidi suuremas saalis, suuremal laval. Kontsert toimub seekord 24.mail Viimsi keskkoolis. Eks annan veel täpsemalt teada, kes, kus ja mis:)

Kultuuriprogrammi teine osa viis meid laupäeva hommikul kell 11 kinno Hortonit vaatama. Eriti põnevaks tegi asja veel see, et parkisime auto Kadriorgu ja sõitsime kinno trammiga. Grete polnud sellise atribuutikaga varem kokku puutunud, niiet tal oli väga põnev. Pärast kino käisime veel kõrval Foorumi keskuse kohvikus mustikakooki vaniljekastes söömas. Maitses hästi:P

Multikas mulle täitsa meeldis. Grete kohta ei tea öeldagi. Ise ütles, et meeldis, aga enamus ajast ta muidugi turnis ringi. Esimesed 15 minutit vist istus ainult oma toolil. Ülejäänud aja lasi sokkis mööda treppe ja toole. Õnneks ei kartnud ta midagi ja tundus, et tal oli üsna põnev seal pimedas saalis. Ja kuna ta ei seganud sellega ei teisi ega mind, siis lasin tal rahus olla. Kotka rünnaku koha peal tuli mulle korra natuke lähemale, aga ikka jäi meid lahutama vähemalt 3 tooli. Muidu ikka asjatas omaette.

Tundub, et laulu- ja muusikamaailm on talle hetkel kinost põnevam, sest ausalt öeldes olin üllatunud, et sain 3,5 tunnise WAF-i kontserdi rahulikult lõpuni kuulata. Ta elas ilusti kaasa. Plaksutas ja tantsis. Viskas kohati näppugi. Vahepeal korra hakkas rääkima, et kas juba lõppeb ka, aga peale 10 minutist vaheaaega, kus sai kõrrejooki ja näksimist, oli jälle täiesti korralik kuulaja. Ja kontsert oli veel õhtusel ajal (algas 19.30),  peale pikka lasteaia päeva! Tundub, et mu otsus panna ta lasteekraani muusikastuudio laulukooli natuke asja tudeerima, on täiesti õigustatud

Leiukas

Juba mõnda aega on avatud meie kontoriga samas majas Suurtüki pood “Leiukas”. Seal müüakse jalanõusid, mis on poes natuke kulunud või pleekinud, poole või ühe suurusnumbri vahega kingi, väikse defektiga kaupu (a la kriimud peal, määrdunud, pannal pisut viltu peal vms) ning üksikuid paare, mis poes seisma jäänud, enamasti 36-37 või siis 41-42 suuruses.

Kui algul suhtusin sellesse projekti pigem ükskõikselt, siis nüüd pean tunnistama, et on ikka üks tore asi küll. Olen sealt omale juba üsna mitu paari uusi jalavarje soetanud ja seda loomulikult soodsa hinnaga. Ja kuna Suurtükil on poode nii palju, kus ikka mingit jääki tekib, siis saab Leiukas pidevalt täiendust. Ja kui võrrelda hinna-kvaliteedi taset näiteks Humanaga, siis Leiukas on ikka palju briljante:)