Lihtsalt..

Noh..jah… (hea algus).. ma lihtsalt avasin üle hulga aja oma blogi (olen seda tegevust kaua edasi lükanud) ja pidin tõdema, et järjepidevusega pole siin mingit pistmist:) Mustmiljon teemat on vahepeal “üle elatud” … jah just üle, sest enam tagant järgi ei viitsi või tundub nagu kohatu nendest kirjutada. Et jaanid olid sellised toredad meil? et käisin maijooksul? või muud sellist ajakohast:)

Tegelikult olen oma fotondusega päris ametis olnud, niiet ei ole raatsinud energiat mujale suunata. Noja tänu sellele on palllike väikest viisi veerema hakanud.. ja loodan, et kui veereb sama jõudsalt edasi, siis saab talvega äkki kena lumememmegi kokku panna:D Et siis fotograafia-alaseid tegemisi on üksjagu. Algatuseks sai siin tuttavaid pildistatud.. aga nüüd pöörduvad üha rohkem täiesti võõrad inimesed minu poole sooviga, et ma neile oma fotograafiteenust pakuksin:)

Eks ma olen ise “süüdi” ka:) Peale pikka kaalumist (sest pulmapiltide tegemine on ikka väga suur ja liiatigi vastutusrikas töö) panin pulmad.ee lehele üles väikse kuulutuse, kus avaldasin soovi ja valmisolekut pulmafotode tegemiseks.. ja seda loomulikult masu aega sobivatel tingimustel… Noja kuna tegin sellise surematu pakkumise, siis pärast oli postkast soovijate kirjadest umbes:D (poleks uskunudki, et nii paljud paarid jätavad fotograafi otsimise viimasele minutile või ei plaani sellist teenust eelarve kitsikuse tõttu üldse kasutada). Niiet, kui alguses pakkusin 2-3 paarile võimalust, siis nüüd kipub asi vägisi sinna suunas minema, et tuleb rohkem natuke. Igatahes ma olen tänulik neile inimestele usalduse ja võimaluse andmise eest! Ja eilne esimese “oma” pulma kogemus oli igati positiivne:)

“Oma” selles mõttes, et ma Kristaga olen sel suvel ikka päris palju pulmades peegliga vehkimas kaasas käinud ja ühes neist isegi pilti saanud teha. Ega ilma Krista pulmadeta ei oleks vist julgenud ennast isegi tasuta välja pakkuda, sest noh.. kui ikka pulma fotografeerimist üldse pole pealt näinud, siis on ikka väga raske seal midagi asjalikku korda saata. Niiet tuhat tänu sulle Krista! Ja veel tuhat tänu! Ja veel mõned tuhanded pealekauba!

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 
fototeema lõpetuseks üks minu viimasel ajal tehtud pilt, mis südamesse läinud:)

 

Ja nagu ikka uuesti alustades (tähendab üle hulga aja uuesti), luban seegikord natuke järjepidevam olla. Eriti mis puudutab Gretet ja tema kasvamist-toimetamist, sest väga kahju on toredaid mälestusi tuulde lasta lihtsalt seetõttu, et ma neid mäletama ei kipu:)

Marje kriimsilm ja 9 ametit vol 4

Kunagi ammu juba tõdesin, et mu elus nii palju asju millega ma tahaks tegeleda, aga korraga kuidagi ei jõua. Nii ma siis aeg-ajalt  vaimustun mõnest uuest asjast ja kujutan ette kuidas ma komeedina taevasse tõusen:)

eelmised kirgastumishetked on siin:
vol1, vol2 ja vol3

Mõni tähelepanelikum lugeja on märganud ehk paremal pool veerus kategooriat fotovärk. Vot see ongi tänase postituse teema.

Kõik sai alguse mu isast, kes oli aastaid nõutud pulmafotograaf. Ja siis ta vahel tegi meist vennaga ka pilte. Siis mina sain filmi pesta ja pärast poole ööni isa kõrval magamistoa laboris kiibitseda… kinniti… ilmuti… põnev värk igatahes ühele 8-10-aastasele.

Järgmine mäluhelk viib mind aastasse 1994 kui mu isa loomulikult juba ammu ei tegelenud fotograafiaga, aga tal oli salapärane fotokapp, mis oli maast laeni igast fotostaffi täis. Suur hulk must-valgeid filmirulle täiesti võõraste inimeste piltidega, pluss välja ostmata pulmapilte, siis ilmutamise tehnika, igast vidinaid ja muidugi fotoaparaadid. Siuked suured, rasked ja tervelt 2 tükki. Ma siis ühel kenal suveõhtul silmasin meie 5-korruse rõdul  seistes täiesti fantastilist päikeseloojangut. Tormasin spontaanselt isa fotokapi juurde ja krabasin seal ühe fotokatest. Lasin oma loovusel möllata ja tegin andunult kujutletavaid pilte. Vist oma 2 tundi veetsin rõdul:)

Järgmine etapp oli see, kui isa ostis mulle 2 värvifilmi – ühe diapositiivi ja teise negatiivi. Siis ma käisin 2 filmiga ja isa suure kaameraga terve suvi läbi ringi ja muudkui pildistasin ennast ja oma sõpru kõikvõimalikes situatsioonides. Aga kuna fotofilm ja ilmutamine olid tollal üüratult kallid, siis mõtlesin enne 10 korda kui klõpsu ära tegin. Ootusärevus kruvis ennast muidugi suve lõpuks lakke. Ja kui siis isa pildid linnas ära lasi ilmutada, siis olin väga rahul. Minu tehtud ja niiiii ilusad. Värvilised!

Vahepeal olen rohkem või vähem ikka ka pilti teinud. Sai siin mõned aastad tagasi kena digikompakt ostetud ja oma pildistamiskirge rahuldatud. Aga nagu ilmselt igaüks aru saab, siis tõeline värk on ikkagi nüüd alanud:)

Mõned teeviidad on mul ka olnud. Sellised, kelle pilte vaadates olen mõelnud, et miks mina ei pildista? ma ju võiks olla ka hea fotograaf… Mul oli ju kunagi kirg selle vastu.. kus see nüüd on? Alles on. Kaks põhiviita on olnud Krista ja Annika. Annika pildistas korrapäraselt iga aasta detsembris üles minu lapse kasvamise ja nii 3 esimest eluaastat. Krista tegi sedasama vahepealsel ja ajal. Ja nüüd kui me enam nii tihti ei kohtu, siis ma küsin tema käest vahel nõu. Näiteks abistas ta mind fotovarustuse soetamisel. Ja viimasel ajal kohtan või märkan enda ümber aina rohkem fotohuvilisi… see vist on nakkav ja magneetiline:)

siin laian naabrinaise sünnipäeva peol ühe külalise kaameraga ja siis pärast laiasin naabrimehe kaamerga, mis minust selle pildi tegi.. kõik olid rahul, sest kaameraomanikud ise ei viitsinud pildistada:)

Nüüd ma käin kursustel ja õpin usinasti. Olen juba palju raamatu ja kursusetarkust sisse ajanud. Üritan usinasti pildistada ja siis mul on juba välja vaadatud ka uued kursused. Kui nüüd veel deklratsiooni rahad ka kätte saaks… Praegu mul pole veel midagi ette eriti näidata (Austria pildid aint ja siis natuke lastest- nii omast kui võõrastest), aga loodetavasti varsti juba midagi vaatamisväärset on. Niiet hoidkem silmad lahti;)

Selline ta on:)

Ma hakkasin just mõtlema, et ega ma eriti hästi ei mäleta, mida mu laps näiteks 1 või 2-aastaselt teha oskas. Niiet viimane aeg teha märkmeid, et ma paari aasta pärast mäletaks milline ta mul 4-selt oli:)

Grete Helena on juba sünnist saati väga elav ja aktiivne laps. Vahel isegi liiga aktiivne. Koos eneseteadvuse suurenemisega on tema aktiivsed toimingud ka palju… kuidas nüüd öelda… aktiivsemaks muutunud:) Ta jõuab igale poole ja toimetab omi asju sellise kiirusega, et vahel jälgidagi ei jõua.  

Suudab ronida ja turnida igasuguste kappide, diivanite, treppide ja kõige võimaliku otsas. Lisaks ronismise mängudele meeldivad talle ka pugemise mängud ehk peitus. Peidupaikade leidmisel ilmutab üha suuremat leidlikkust, aga seal püsida ei suuda eriti pikalt. Tavaliselt hüüab ta oma peidukast ” ma olen siin” või paremal juhul tuleb peidust välja veel enne kui otsija otsimagi on hakanud:)

veel on tal igasuguseid mänge, mida ta lasteaias on õppinud, näiteks “heeringas, heeringas, üks-kaks-kolm”, “haned-luiged tulge koju”, “vette ja kaldale” jt. neid meeldib talle mängida nii naabrilastega kui ka minuga.

Üheks lemmik tegevuseks on kindlasti printsessitamine. See tähendab, et paneb selga mõne kleidi või printsessi kostüümi, jalga pidukingad vms, krooni pähe, riputab käevõrud, ketid, sõrmused jms endale külge ja hakkab tantsima ja keerutama. Eriti tore kui selleks ajaks saab mõned muusikapala ka mängima panna, näiteks mõne klassikalise teose. Siis tuleb uhket balleti:)

täies varustuses peegli ees:)

Teine lemmiktegevus on laulmine (minu käbi ikkagi ju:)). laulud jäävad talle imehästi meelde. paar korda kuskilt kuuleb ja juba lõõritab. Repertuaaris on laulud alates põdralmajast lõpetades absoltuutselt‘ga. Ja minu laulud sinna vahele ka, mida ma kodus vahel harjutan. Viisi peab ta suhteliselt hästi ja esineda talle meeldib. Esimene suure lava kogemus on ka juba võetud, aga see on vist üks teine jutt:)

Loomulikult meeldib talle asju ise teha. Isega on aga selline lugu, et need mõtted tulevad talle tavaliselt kiire impulsina ja saavad seetõttu ka kohe teoks. Kohe tähendab aga seda, et tagajärgedele mõtlemiseks vahepeal aega ei ole. No aga eks igalühel ela kodus väike pätu ja luban, et ma vähemalt üritan iga päevaga aina vähem ärrituda selle peale. Näiteks vildikatega tatokate tegemine enda peale ja mööbli või oma riiete peale sodimine, või suure raske meetrise kõlariga lillevaasi peale pikali kukkumine niiet kõlaris auk sees ja lillevaas puru vms toredat:) Aga see ise tahab ka hea meelega abiks olla. Näiteks omleti kloppimisel, pudru keetmisel, vahukoore mikserdamisel, laua katmisel, põrandate pesemisel jne. Ja see on ju tore:)

1.detsembri hommikul kaunistamas küpsisetorti, mille ta lasteaeda viis:)

Veel meeldib talle joonistada ja meisterdada. Eriti toredad on kõiksugused kleepimistööd. On tehtud paberist printsessikroone kui ka õnnitluskaarte igaks päevaks:)

Vahepeal suureks lemmikuks olnud pusled on jäänud hetkel tagaplaanile, aga kui vanaema Lilia külla tuleb, siis pannakse kindlasti kõik kodus olevad pusled vähemalt korra järjest kokku. Ja need on ikka sellised korralikud mitmesaja tükiga pildid;) Aga nüüd on meil legod ja nendega on ka mõnus toimetada.

oma sünnipäeva hommikul avastab kingitust…

Minu arust tunneb ta endiselt peaaegu kõiki tähti ( kontrollinud tegelt pole, aga ta tundis neid juba 1-aastaselt…) ja numbreid ka. Lugeda ei oska, aga kui öelda sõna, siis saab enamasti aru, mis täh(ted)ega sõna algab. Oma nime esimest tähte ehk “G”-d kirjutab suurepäraselt. Mõndasid teisi ka, aga iseseisvalt veel otsast lõpuni kogu nimi välja ei tule. Kuna ta nimes on 15 tähte, siis vist saab natuke armu:) Numbritega oskab väiksemaid tehteid teha ka. Et kui on kolm ja annan ühe juurde, siis on neli. Suudab numbreid lugeda 20-ni ja edasi ka kui vaja peaks minema, aga tavaliselt ei ole vaja:) aga ükskord ma töepoolest kuulsin kuidas ta oli seal kolmkümmend kahe juures ja virutas otse veel edasi…

Teab üldse igast maailma asju väga hästi ning ta suudab vahel oma arukusega ikka tõsiselt üllatada. Jätab kõikvõimalikke asju meelde, et siis sobival momendil teatada, mis ta asjast arvab. Näiteks kus toidus on vitamiinid ja kus mitte või et tal on kolmekümnendal novembril sünnipäev jne.

Loomulikult on ta sportlik tütarlaps (kuidas saaksi teisiti kui ta on oma vanemate laps). Juba kogenud jooksja ja rattur. Unistab suusataja ja baleriini karjäärist. Valmis minema ka ujumistrenni. Ja kui kogu oma toidu taldrikust on ära söönud, siis tõstab käed õlgade kõrvale üles, pigistab muskleid ja ütleb “vaata kui tugevaks ma nüüd sain”.

Sööb üldiselt täitsa hästi, vähemalt võrreldes tema eakaaslastega, keda ma tean. Ikka korralikult: hommikuti putru (lausa nõuab seda, vahel ka päeval ja õhtul) või omletti, lõunaks ja õhtuks näiteks kartulit ja kastet, kanawokki, mõnda pastat, ühepajatoitu, borsi või frikadellisuppi, jne jne. Vaikselt harjutab toore köögivilja söömist –  porgandi, kurgi ja kapsaga saab juba täitsa rahuldavalt läbi. Juustu eriti ei söö, küll aga kõiki lihasaadusi –  viinerist süldini:) pigem saia kui leiva inimene. Joob kõike – piima, jogrutit, mahla, vett, teed. Ja on maiasmokk, nagu minagi. Seda võib pugida ikka lõpmatuseni. kui kauss oleks kommidega laual, siis oleks see kogu aeg tühi:)

Ja kõige mõnusam asi, mida ta teha oskab ja tahab on kallistamine. See käib meil tihedalt kogu päeva vältel. Ja nii tore on vaadata, et ta kõiki oma sõpru heameelega tervituseks või hüvastijätuks kallistab. Musi on ka tohe külaline. Vot siuke armas ja hell on ka me Krätsu vahepeal:)

onutütar Hanna Mariaga oma sünnipäeval:)

Juuksuris

Kui midagi toredat elus juhtub, siis tuleb teistega ka jagada..et maailmas ikka rohkem positiivsust oleks:) 

Tegelt midagi erilist ei juhtunud, vaid lihtsalt sain positiivse teeninduse osaliseks sellises kohas nagu Intersalon. Olen seal käinud vahelduva eduga umbes 7 aastat. Kuna ma olen suhteliselt kehva juuksuri aja planeerija, siis satun ma salongi numbrit valima tavaliselt stiilis “tere kas teil täna-homme aega on? … ee.. ükskõik kellele”. Seega olen ma vist pooled juuksurid läbi käinud seal. Samas ühe ja sama juures maksimaalselt 2 korda:)

Eile siis külastasin taaskord Intersaloni. Kui mu eilne juuksur oli parasjagu värvi segama läinud, möödus minust üks teine juuksur, kelle juures olin käinud umbes pool aastat tagasi. Vaatas mulle otsa, naeratas ja teretas viisakalt. Peale hetkelist väikese inimese kompleksi tundmist “kas ta tõesti mäletab mind?”, vastasin talle samaga. Jäin omas mõttes vaagima, et huvitav mitu erinevat klienti tal selle aja jooksul läbi käinud on? tundus uskumatu, et kõik nad tal nägu pidi meeles võiksid püsida. Siis aga jõudsin järeldusele, et küllap jäin talle meelde tänu sellele, et ma ei suutnud kohe algul otsustada kui palju ma oma ülipikki juukseid lühemaks tahan lõigata ja seetõttu lõikas ta mulle kolm korda soengut pähe ja pidin oma arve enne soengu lõplikku valmimist ära maksma, sest märkamatult oli möödunud 4 tundi ja salongi hakati sulgema.

Mõnulesin siis juuksuritoolis, kui mingi hetk sai värv otsa ja juuksur läks uut segama. Sel ajal juhtus minust mööda minema hoopis kolmas juuksur, kes oli mul ühtlasi kõige esimene Intersaloni juuksur. Tema polnud mind tõepoolest ca 7 aastat näinud. Vaatas mulle otsa, naeratas äratundvalt ja teretas viisakalt. Nigu dejavu! Ja siis ma mõtlesin, et küll on imeline, et ma olen selle salongi töötajatele meelde jäänud. ja isegi peale pikki aastaid nad veel mäletavad mind. Nii väike asi, aga kui positiivne emotsioon:)

Loomulikult ei saa mainimata jätta, et ma jäin oma eilse uue juuksuri tööga väga rahule. Ja olen alati kõigi eelnevatega ka rahule jäänud. Tundub, et sinna võetakse tööle tõesti ainult tasemel juuksureid:)

Mõned jutud…

Sõidame praamiga Hiiumaale. Istume laeva kohvikus ümber laua. Seltskond ajab vaikselt juttu tühjast-tähjast. Järsku meenub Gretele üks laul ning ta ei malda oodata, et võiks seda teistele kõva selge häälega ette laulda: “lal-lal-lal-lal-la-la-la-laa, no mis elu see on!”

Emme räägib lapsele, et too hakkab varsti laulutunnis käima. Ta olevat isegi selle eest juba raha ära maksnud.
Grete küsib imestunult: “Sina?”… paus ja veelgi küsivamalt… “raha?”… paus ning väga teatraalselt “mitte kunagi!”

Selgeltnägija või ilmutaja?

Kõigepealt, et mis neil siis vahet on?
Selgeltnägija saab erinevaid meeli kasutades infi mingi tuleviku sündmuse kohta. Näiteks tekib tal nö kõhutunne, või tekib pilt silme ette või äkiline intensiivne mõte.
Ilmutaja on inimene, kel on nii tugev mõttejõud, et suudab vastavalt oma tahtele või ka siis alateadlikult ellu kutsuda või materialiseerida mingeid sündmusi, esemeid jne.

Üks õhtu kui Gretet magama panin, hoidis laps oma voodi kohal olnud öölambi juhtmest kinni. Ta pole seda minu silme all enne teinud. Ja kuigi ta lihtsalt hoidis oma kätt seal, ütlesin ma täiesti heast peast talle: “kallikene, ära sikuta seda lampi eriti. kukub sulle veel niimoodi pähe. Siis on lamp katki ja saad haiget!”
Hommikuks oli loomulikult lamp alla kukkunud. Kuigi see oli kahepoolse teibiga sinna pandud, siis see lamp on ülikerge ja tegelikult tuleb seda ikka kõvasti tirida, et see seina küljest lahti tuleks…

Sõidan mina hommikul tööle. Kuna Kaarli puiestee oli juba mõnda aega kinni olnud ja Liivalaia pole mu lemmik tee tipptunni ajal, siis tuli äkki mõte, et sõidaks mööda Pärnu maanteed ja siis keeraks Liivalaia ristmiku juures paremale. Seal on küll parempöörde keeld, aga mis seal ikka. Järgmisena mõtlesin juba peas vabandusi politseile välja, et miks ma niimoodi sõitsin… et tegelikult ma sõidan iga hommiku ikka Liivalaiast ja kuidas ma märki tähele ei pannud jne. Järmisel hetkel keeran keelatud kohast paremale ja loomulikult ootab politsei mind sauaga juba tee ääres. Ei ole ma enne ega peale seda hommikut selles kohas politseid passimas näinud.

Jooksen mina kodumetsas trenni mõttes natuke ringi, kui vuhiseb ratta seljas minust mööda üks tüüp. Natuke maad edasi jooksnud, kerib silme eest läbi mõttepilt situatsioonist, kus see samane noormees mulle ümber nurga kogemata otsa sõidab ja ma kõvasti haiget saan. Õnneks näib noormees olevat viisakas ja pakub abi koju minekul, sest jala olen välja väänanud. Natuke maad edasi jooksnud keeran ümber nurga vasakule ja samal hetkel vuhiseb sealt vastu seesamane noormees. Sentimeetrite mäng ja ma pääsen kokkupõrkest vaid ehmatusega. Noormees vabandab viisakalt ja kimab edasi.

Et siis mis toimub?

Lapsesuu

Emme ja issi koristavad. Grete istub koos naabritüdrukuga trepil ja nad arutavad isekeskis:
Kata: “Sinu emme ja issi on koristajatädid”
Grete: “Ei, minu emme on koristajatädi. Issi on koristajaonu”

Grete vaatab Kanal2-st multikat. Ise jube rahul, printsessid ja puha.
Järksu kostab suur sõjakisa: “issi, pane mu film tagasi. issi pane tagasi!!!!”
Isa tuleb siis ka teisest toast vaatama, et mis juhtus.
Etv-ga harjunud preili ei saanud aru, et vahepeal hakkas reklaam:)

Grete on Viimsi Spa akvaariumi juures ja puhub juttu:
“suur kala, kas sa tahaksid väiksed kalad ära süüa?”
Jätkab muheda häälega:”Aga teie maitsete meile! Mulle meeldib kala süüa…”
Ja siis õhinaga seletades: “Aga eile oli meil suur lesta kala. See näkkas!”

Lapsesuukene küll…

Emme: “kes on emmele väga kallis?”
Grete rõõmsalt: “MINAAA!!!”
Emme uurivalt: “Kas kõik lapsed on emmedele kallid?”
Grete kindlalt: “jah. koolilapsed.”
Emme: “Ikka kõik lapsed on kallid. Kõik pojad ja tütred.”
Grete targalt: “Siis kui mul sünnib sinu kõhust venna…”
Emme lõpetab lause: “… siis on tema ka kallis. siis mul on kaks kallist last”
Grete lisab kohe: “ja siis on mul õde”
Emme kahtlevalt: “kui venna sünnib, siis ei ole ju õde?! siis on venna ikka”
Grete resoluutselt: “ei, ma tahan, et oleks mõlemad – õde ja venna!”
Emme mõtlikult: “ahah”
Grete kasutab võimalust ja täiendab soovide nimekirja: “emme, ma tahaks et mul oleks kiisu ja kutsu. siis ma saan nendega pesakasti ehitada!”

Grete: “emme, tahad ma räägin sulle salajutu?!”
Emme: “nooh..”
Grete sosinal: “et sul on auto katki!”
Emme vastu: “ja mis siis saab?”
Grete targalt: “siis ei saa autoga sõita!”
Emme: “aga mis siis tegema peab?”
Grete: “tuleb viia remontima!”
Emme teeb imestunud näo: “ahsoo!”
Grete jätkab: “ja siis viib issi sind arstile!”
Emme uurivalt: “mispärast?”
Grete: “Et ta saaks sind viia!”
Emme ei saa ikka aru…
Grete selgitab: “ta tahab sulle kõrva sisse vaadata”
Emme: “kes tahab?”
Grete: “tädi Helena!”
Emme igaks juhuks täpsustab: “aga kui tädi Helena kõrva sisse vaatab, mis siis saab?”
Grete rõõmsalt: “Siis saab terveks!”

Elu on lapse silmade läbi ikka nii lihtne:)

Meie peres elab ÕDE

Juba mõnda aega võib kuulda siin ja seal mingeid killukesi, et õde teeb seda ja õde teeb teist või et õde tuleb ühte või teise kohta kaasa. Hakkasin siis mina eila pärima, et mis tegelane see õde siis ikkagi on.

Sain teada, et õde on 5-aastane, varsti saab 7 ja siis läheb kooli.
Õdel on roosa seelik ja sinine roosade täppide ja südametega pluus.
Tal on pikad roosad juuksed ning juukseotstes on lokid, nagu naabritüdruk Katal.
Õde on niiiiii pikk, et saab ise kõik kapist kätte. Ka see küpsis, mis Grete salaja võttis, saadi kätte ainult tänu õdele.
Teda praegu ei näe, aga ta varsti sünnib emme kõhust välja. Praegu on ta nagu päkapikk ja on laua all.
Laua all räägib ta Gretele lollusi, nagu “p….ru-p….ksu-p..ssu-ka..aj..nn.”
Ta räägib ilusti ka, näiteks ütles ta “eestimaa”:)

Tunne spordist mõnu!

Huvitav, et inimene ikka nii laisaks on loodud, et kulutab meeletult palju energiat sellele, et leida põhjusi miks mitte sporti teha. Mina olen juba mitmeid aastaid rohkem või vähem poppi teinud. “Nooruses” olin kõva spordimutt, aga nüüd ajab mees vitsaga trenni:))

Firma maksab iga kuu selle eest, et kõik töötajad saaksid 3 korda nädalas tasuta ujumas käia. Mina olen töötanud juba juunist saati ja jõudsin eelmise nädala neljapäeval teist korda basseini. Hea tulemus eks:) Ja siis vurasin seal ühest otsast teise… kokku nii pool kilomeetrit, vedelesin saunas ja pärast oli oi kui mõnus olla. Ja miks mitte siis iga nädal 2 korda nii oma tööpäevi lõpetada, selle asemel et ummikutes passida. Seda enam, kui ujula töökohast 5 min autosõidu kaugusel asub???

Järgmise lükke tegi mees, kes mind laupäeval sporditarvete poodi vedas. Surus käimakepid pihku ja ütles sammu marss:)) Pühapäeva hommikul komandeerisime Grete naabrite juurde ja patseerusime Pirita metsa oma tutikate keppidega. Mees muidugi tegi rohkem pühapäevast jalutuskäiku kui trenni, aga mina olin peale 20 minutit küll keel ripakil. Pulss tüüris järjekindlalt muudkui ülespoole, niiet peale tundi sammumist panime punkti. Aga mõnsa oli sellegi poolest. Ja kui ka mehega võidu sammudes jäi algul natuke mõru tunne, siis õnneks jäi lõpusirgele ette 3 noort näitsikut kõnnikeppidega, kellest kui postist mööda kihutasin (millegagi peab ju motivatsiooni säilitama:)))

Loo moraal – tee sporti spordi ajal… ja ära varasta!!! Tervisesporti on ju tegelt jube mõnus teha. Mul on küll vaja endale pidevalt meelde tuletada, et ma ei pea kellegagi võistlema ja tšempionaadile ma ei sõida, sest mingi nooruspõlve pisik elab veel tänini sees… Ja eesmärk võiks olla pigem teha regulaarselt natuke, et oleks rütm sees. Ja annab ju ka igapäeva elus leida võimalusi rohkem liikuda, näiteks autoga ei pea 300 meetrit poodi lõunasöögi järele sõitma;)