Ikka veel ja veel tahaks oma positiivsetest elamustest rääkida:)
Juba viiendat aastat toimub Nukuteatri Black Box saalis selline tore muusikaürituste sari nagu “Aken”. Seal astuvad umbes korra kuus üles erinevad Eesti muusikud. Kontsert kestab tavaliselt 2 tundi ja pisut peale. Selle aja sees mängitakse siis mingit instrumenti või lauldakse ning lugude vahele räägib artist miskit huvitavat oma elust ja tegemistest.
Eile sattusin sellele üritusele kuulama Peeter Rebast ja Tiit Kikast. Kui algul olin pisut skeptiline selle suhtes, kas see kontsert võiks pakkuda mingit erilist elamust, siis usaldasin ürituse korraldajate senist head maitset ja hankisin pileti. Ja lausa uskumatu, kui mõnus võib olla kitarri ja viiuli kooslus lives! Kui kontserti keskpaigas hakkas korra tunduma, et paljud lood on väga sarnased, siis lõpus suutis Kikas mind ikka korralikult üllatada ja viiuliga seotud mõttestampidest välja raputada. Peas hakkas kerima mõte, et ehk võiks isegi soetada tema värske plaadi.
Ja lisaks ääretult professionaalsele pillimängule sai eile kuulda väga põnevaid seiku meeste ühistest tegemistest alatest ajast kui nood oli13-15 aastased. Noorhärrad rääkisid vürtsikaid lugusid oma muusikuteks kasvamise teekonnast, mis koos seinale näidatud illustratsioonidega panid saali ikka korduvalt ja korduvalt naerust rõkkama. Üldse ongi selle üritustesarja väga oluline märksõna personaalsus. Need kontsertid on väga intiimses ja vabas keskkonnas, kus suhtlus artisti ja publiku vahel toimub nii vahetult. Mina muidugi istusin esireas ja jõllitasin muusikute igat närvitõmblust ja nautisin täiel rinnal kõike mida pakuti.
Selle kontsertsarja juures on hästi huvitav tõik see, et seda ei reklaamita kuskil, aga täissaal müüakse tavaliselt 1 või 2 päevaga välja. Nii juhtuski, et teisel päeval näiteks Tõnis Mägi kontsertile ma enam piletit ei saanudki. Õnneks tehakse detsembris lisakontsert kuna huvilisi oli nii palju:)
