Grete Helena 4

30.novembril sai Grete juba 4-aastaseks. Ja samal päeval oli Põnnipesa mängutoas ka tants, trall ja tagaajamine:)

Sünnipäev algas tegelikult juba kodus väikse hommikuse tseremooniaga, kus emme ja issi üritasid magava lapse voodi ääres väikse viisijupi üles võtta ja kingikest üle anda. Nii kui Grete lauluhäält kuulis, oli ta krapsti voodist püsti ja püüdis unesegasena värisevate kätega minu käest kinki krahmata. Ja juba ta avaski kaane. Kingitus oli seekord nii suur, et oli pakkimata ja selle sai kohe põrandale valada. Tervelt 700 tükist koosnev legokomplekt. Rõõmu oli palju, eriti emmele, kes unustas kõik muud tegevused ja kukkus koos lapsega meisterdama ja lõpetas alles siis kui kell juba 13 hakkas saama ning issi kurjustama kippus, sest lapse sünnipäev algas kell 14:)

Aeti siis piduriided selga ja sõideti pidupaika. Kohapeal valmis ka moodne pidusoeng, mis on juba paljude lemmikuks kujunenud:)

Pidus käis palju erinevaid sõpru –  lasteaiast, beebiajast, naabermajadest jne Kohal olid seekord: Katerin, Kaspar, Lisete, Suusi, Amy, Elisabeth, Carmen Helena, Berta, Ketlin, Margared, Patrick, Lisbet, Lizete Marie,  Erik, Reiko, Hanna Maria, Kertu Liisa (ma loodan et ma kedagi ära ei unustanud )

ühed esimesed külalised

peikasid peab ka olema:)

ootab häbelikult millal Ketlin kingi annab:)

Mängutuba oli suur ja lai, niiet kõigile jagus liikumise ja olemise ruumi. Õhkkond oli suhteliselt rahulik ja vaikne. Toit söödi enamuses ära ehk ma ei pidanud nädala varu koju tagasi viima, aitähh kõigile!

Kingitused olid väga toredad, tänud kõigile! Muuhulgas sai Grete kingiks mitu Barbie’t (oh mu lapsepõlve unistusi), muid nukke ja nukuriideid, Pöial-Liisi dvd, raamatuid, käpiknukud koduse teatri tarvis, printsessi kleidi (sellest vist võib eraldi postituse teha) koos muu printsessi stuffiga, joonistamise ja meisterdamise asju, printsesside raamatu koos balletimuusika plaatide ja neid plaate mängiva aparaadiga jm. 

Tordi valis seekord Grete ise. Kuna ta on viimased kolm kuud järjepidevalt merineitsi multikat vaadanud (a la 2 korda päevas), siis oli tema valik asjade loomulik jätk:)

Kui Gretel tordi küünlad põlema pandi ja ta neid just ära hakkas puhuma, siis keegi katkestas teda korra märkusega, et soovi ka nüüd midagi. Grete tegi selle peale “mhm” ja vastas täiesti iseenesest mõistetavalt “ma juba soovisin ju”:)

Veel üks jooks:)

Laupäeval 27.09 sai siis läbitud järjekordsed 10 km SL Õhtulehe rahvajooksul. Seekord olin veelgi paremini valmistunud kui Ülemiste järve jooksul. Trenni on tehtud juba pea 2 kuud, sh siis üks võistluskogemus. Mul olid soetatud ja sisse joostud uued spets jooksutossud. Ma olin distantsi juba nädal varem omal käel suures osas läbi jooksnud ja teadsin täpselt, mis tuleb ja kui raske see võib olla. Ma tegin piisava soojenduse enne võistlustulle asumist. Ja mul oli seekord moraalseks toeks ja personaalseks konkurendiks kaasas naabrinaine:)

Ilm oli seegi kord nagu tellitud. Kui algul vedasin 2 pika varukaga särki selga, siis 5 minutit enne starti surasin oma polosärgi ja suusamütsi kenasti pakihoidu. Alustasime oma jooksu rahulikus tempos, umbes nii nagu me oma metsatreeningutel harjunud olime. Teised aga kukkusid muudkui mööda kimama ja ega me algul sellest ennast eriti häirida ei lasknud. Mingi hetk aga kui selja taha vaatasime, oli seal rahvast jube hõredalt järgi ja umbes 100 m meist tagapool veeris jooksurada hoolas kiirabibrigaad ehk “laibakas” nagu Margus viisakalt kommenteeris. Selle väljavaate peale lisasime küll hoogu juurde.

Olles juba paar kilomeetrit läbinud, tuli selline lõik, kus meile hakkasid esimesed vastu tulema. Algul polnud ka sellest lugu, aga kui hakkas tunduma et igasugu suleliseed ja karvased on meist ette kihutanud, siis oli väike egolaks küll. Niiet oli tarvis oma laiskus jalgadest välja ajada ja korralikult jooksma hakata. Varsti hakkaski rahvas meile järjest selg ees vastu tulema. See oli juba palju parem tunne kui kiirabi eskordiks vajumine.

Naabrinaine on mul minust pisut kangem mutt ja jaksab joosta küll. Tema siis oli meie tandemi vedur, kes muudkui tempot kruvis ja mind emotsionaalselt distantsi ainukesest aga see-eest tapvast tõusust üles kruvis. Kaasjooksjad läbisid selle mäkke mineku suuremas osas jalutades, meie aga vot panime hoopis tempot juurde. Appi pulss juba 201! vaatasin mäe otsas randmele (niiet valepuha see max pulsi jutt kus =220-vanus, minu puhul oleks pidand juba pikali olema). Aga Kai ei andnud armu ja vurasime muudkui edasi.

Kilomeeter enne lõppu näitas naabrinaine klassi ja kimas eesjooksvatest võistlejatest nigu postidest mööda. Mul ei olnud enam muidugi midagi varuks ja andsin vaid parima, et saavutatud hoogu säilitada. See mul ka õnnestus. Ja varsti olingi õnnelikult finishis. Rabasin oma nännikoti ja medali ning jalutasin pisut ringiratast, et pulssi alla saada. Juhtus muidugi aga see, et esialgse plaanitud 1 tunni 10 minuti asemel sain ajaks kirja 1:01:19. Kohaks seekord 388 (vanuseklassis 106), aga seda on plaanis järgmisel aastal kindlasti parandada:)

tühjaks imetuna finishis:)

Jooksmisest

Sai siin mõni aeg tagasi veksleid välja käidud, kuidas ma lähen ja jooksen nigu Miška ümber Ülemiste järve. Aga näed seekord tegin “suure linna” ka tegudes. Suurema kui isegi oodata oskasin. Esiteks tegin kõvasti kodutööd ja vastavalt kodumetsas sörgitud kilemeetri aegadele rehkendasin välja kui kiiresti ma parimal juhul suudan joosta 14 km. Tulemuseks sain umbes 1 tund ja 45 minti. Siis vaatasin palju eelmisel aastal viimane lõpetaja aega kirja sai ning selgus et 1:48. Aga egas need kes joosta ei jaksa valivadki mitte 14km vaid 5 km raja. Sellepeale otsustasin loobuda igasugusest võidu jooksmisest ja minna seda 14km distantsi lihtsalt läbi jooksma ning mahtuda sealjuures 2 tunni sisse. Arvestades minu treenituse taset, oli seegi väga julge plaan.

Jooksupäeval oli minu rõõmuks lausa vapustavalt kaunis ilm. Taevas täiesti sinine ja päike lõõskamas. Kerge kargus oli ka õhus, kuid see kadus juba esimeste jooksusammudega. Rahvast oli palju. Ligi 800 osalejat pika maa jooksus. Startisin rahulikult ja lasin kõigil soovijatel minust kenasti mööda lipsata. Otsisin üles oma rütmi ja jooksin rahulikult. Väike võistlusärevus muidugi oli hinge ka pugenud. Kui sa ikka oled lapsena kogu aeg teisi võitnud, siis on päris kõva psühholoogiline katsumus, kui pead ennast sundima rahulikult jooksma, et lõpuni vastu pidada ja sealjuures kõik mutid ja ätid ka sust mööda liduvad.

Esimesed kilomeetrid oli rasked ja venisid nagu tatt. Aga nagu ikka paha siga, mitu viga. Mingil hetkel tundsin aga et enam ei jaksa üldse. Siis hakkas pistma ja tuli pissihäda. Üritasin kenasti vastu pidada kuni jõudis kätte 6km punkt, kus jagati lahkelt vett. Tühjendanud veetopsi ja lasknud mõned minusugused hädised vaevlejad veel endast mööda, leidsin lõpuks võimaluse wc peatuseks. Põõsast väljudes oli nii ees kui taga tükk tühja maad. Niiet panin lihtsalt edasi punuma. Lootsin, et varsti äkki hakkavad mõned jooksjad ära väsima ja selg ees mulle vastu tulema. See oli aga tühi lootus, ainult mina olin vist väsinud. Vaatasin pilguga üle järve ja nägin teiselpool järve juba esimesi finisheerijaid ja otsustasin tempot ikkagi ise juurde kruvida.

Varsti sain kätte ühe proua. Siis juba ühe M70 grupis võistelnud härrase. Ja 11 km joogipunkt oligi käes. Lonks spordijooki ja edasi minek. Tundsin et jõuvarud hakkasid taastuma ja minek oli norm. Isegi vahepeal kergelt tunda andnud põlved jätsin valutamise. See õnn oli aga üürike, sest varsti hakkas üks varbaküüs põrguvalu tegema. Tunne oli selline, et kohe lendab see küüs pealt ära. Niiet kui oli väike tõus, siis kõndisin üles peaaegu ühel jalal keksides. Küngastest allapoole sain õnneks joosta. Viimased kilomeetrid oli täis valu ja finishi ootust kuni lõpuks mu nirvaana juba paistis ja rind rebis katki kujuteldava lõpulindi.

Enne veel oli finishikoridori ääres ootamas fotograaf, niiet püüdsin manada näole ette vähe kobedama ilme ja soravalt naeratada. Ja siis käis piiks ja aeg oli kinni. Lõin oma pulsikella ka lukku ja lonkasin joogipoolist hankima. Ja aeg tuli ohsaimet 1:37. Järmisel hetkel olin juba õnneuimas oma suurest saavutusest ja kõik rajal üle elatu unustatud. Ees terendasid uued sihid, kuidas ma järgmisel korral lähen ja jooksen ja mis kõik veel… Võtsin oma välja teenitud medali ja 2-kilose pesupulbri paki ja asusin autasustamist jälgima. Mõelda vaid parim mees jooksis selle raja läbi 43 ja parim naine 53 minutiga. Ja näiteks M70 vanusegrupi võitja keegi 73-a meesterahvas sai kirja tulemuseks 57 minutit. Niiet arenguruumi mul jagub! Aga õnneks tuli peale mind finišisse veel umbes 40 inimest:)

Nüüd teeni usinasti trenni, et edaspidi veel esinduslikumalt üles astuda. Sain ju väikese preemiana mehelt võistluspäeval kingiks uued jooksutossud. Need on juba kenasti sisse joostud. Järgmine võistlus on ka juba välja vaadatud. Ja naabinaine jooksuga nakatatud ning võistlema meelitatud. Seltsis segasem. Aga eks ma siis jälle kirjuta, kui mingi asjaga hakkama saan:)

Kevadõhtused tegemised:)

Küll on tore kui sul on oma hoov ja palju sõpru. Ja veel parem kui sul on ratas ja naabrite batuut:)

Vene-Eesti integratsioon

Poliitikast täna ei räägi. Hoopis Gretest ja tema väiksest sõbrast Natašast, kellega ta Merimetsa haiglas kohtus.

Pean tunnistama, et kui meie palatisse “venelased sisse sadasid”, oli esimeseks tundeks nördimus, et need “teistsugused” inimesed tulevad nüüd meie rahulikku haiglaidülli rikkuma. Äkki toovad meile mingid haigused juurde? hakkavad lärmama? naeruväärne ikka, mida ego esimese hooga kohe ette söödab…

Tegelikult olid nad üpris tavapärased inimesed, üsna samasuguste mõtete, hirmude, murede ja rõõmudega. Viisakad… ei võtnudki meie kahest pissipotist automaatselt ühte endale, vaid küsisid ilusti luba. Ema rääkis lapsega sosinal, kui meie magasime ning õpetas last viisakalt teise lapse asju küsima. Nad olid sõbralikud ja seltsivad, tundsid huvi meie vastu ja rääkisid lahkelt endast, kui küsisin. Nad olid ka väga lahked – Nataša jagas hea meelega oma mänguasju Gretega. Mulle pakuti lahkelt ka oma teepakikesi, sest ise ei märganud ma neid Marguselt tellida, ning kõike muud head paremat, mis neil oli.

Lastega aga on kõik veelgi lihtsam. nemad ei tunne nahavärvi, keele, rahvuse või muud erinevust. Nende jaoks on teine laps lihtsalt mängukaaslane. Juba esimese 15 minuti möödudes, asusid Grete ja Nataša koos joonistama. Üks rääkis omas keeles, teine omas vastu. Noogutasid ja joonistasid edasi. Jagati vildikaid ja pliiatseid, värviraamatut ja vihikupaberit. Kumbki ei teadnud midagi Aljošast ja kui emad-õpetajad-poliitikud-tädid-onud-vanavanemad neile seda teemat eesti-vene vastasseisu mätta otsast kunagi avama ei hakka, siis ei huvitagi neid 20 aasta pärast mingi Aljoša Tõnismäelt.

Nalja sai ikka kõvasti sellega, et nad teineteisest aru ei saanud. nagu vaataks mingit hästilavastatud komöödiat. Gretel näiteks tekkis vastupandamatu soov oma uue sõbraga ühte keelt rääkida. Seepärast leiutas ta uue sõna, mis kõlas minu arvates vägagi venepäraselt…
“vozmi karandašii” – “agimaju”.
“petšenie hotšeš?” – “agimaju”.
Igakord kui sõbranna midagi pikemat aktiivselt seletas, kõlbas lõpetuseks öelda vastu “agimaju”…

Siis jälle juhtus nii, et sõbrannale pandi vedeliku kotike juhtmega käe külge ja siis pidi pikutama. Grete oli aga väga lahke ja hoolitsev. Vedas tooli Nataša voodi juurde ning hakkas talle oma uuest raamatust muinasjutte ette lugema: “perenaine ütles konnale – miks sa mind ära ei taha süüa….” jne.

Koos lauldi, tantsiti, joonistati, roniti voodite ja toolide peal, käidi pissil, söödi. Jah isegi isud hakkasid koos tekkima – kui ikka üks banaani sõi, siis teine kohe ka seda tahtis, või küpsist või vahvlit või mida iganes. Ja Grete hambapesu innustas Natašat sama tegema. Ja kui üks läks oma voodisse magama, oli seda nõus ka teine tegema. Ja kui Gretele patsid tegime, siis palus Nataša omale ka. Ja Grete oli nõus sussid jalga panema, sest sõbrannal ju ometi olid.

Kakaja družba!

Mees tegi parti:)

Seda ei juhtu iga päev, et mees tõstab toidupoes korvi kokku sellist kraami nagu part, šampinjonid, mustad ploomid, porgandid, õunad, maitseained, ja võibolla oli veel midagi… teatades tähtsalt, et kavatseb pühapäeval õhtusööki teha:)

 

Ja kuigi algul tundus, et üks terve part on ikka jube palju ära süüa, siis kahe pere peale ei olnudki teab mis hiiglaslik ports. Suur osa massist läks kontide ja muu värgi arvelt prügikasti. Aga maitsemeeli sai ikka korralikult hellitatud. Ega niisama räägita, et mehed on ikka jube head kokad…

Ja egas mina siis halvem ei saand olla. Kui olin pealt passind kuidas part 2-tunniseks retkeks praeahju valmis pandi, seadsin sammud poe poole ja tulin “oma kraamiga” tagasi. Maiasmokk nagu ma olen:)) krahmasin sealt kaasa martsipani, metsapähkleid ning valget ja tumedat šokolaadi. Keerasin selle kõik 15 minutiga kokku ja panin külmkappi tahenema. Tulemuseks said imehead trühvlikommid:P

Naabripoisi sünnipäev

Laupäeval käisime Kaspari sünnipäeval Põnnipesa mängutoas. Kui kõik senised mängutubade sünnipäevad oma mälus tagasi kerin, siis meenuvad sünnipäevad, kus enamik olid imikud ja mõned vanemad lapsed sekka. Olid ajad, kui 4-aastane tundus sünnipäeval suur. Nüüd on märkamatult muutunud sünnipäevade iseloomud. Kaspar sai küll alles 2-aastaseks, aga enamus külalisi olid 3-4-sed. Enamus lapsi olid ise rääkivad ja ise mängivad. Seega sünnipäevad on muutunud emadele lõõgastuse ja naistejuttude puhumise kohaks. Ei pea enam pidevalt pingsalt mõtlema vaatama, kuhu võsuke läks ja ega ta endale nüüd liiga ei tee. Ja mis seal salata, osad emad kasutasid võimalust tuua laps sünnipäevale ja ise samal ajal 3 tundi omi asju ajada.

Väike pildireportaaž ka:

suured sõbranned…

… ja peale pisukest kaklust kiige pärast:)

sünnipäevalaps

oi neid kannatamatuid maiasmokki…
ja pärast olid kõigil koogitükid taldrikutel järgi… nagu ikka:)))

Eurolaul

Seekordne eurolaulu valimine ei erinenud eriti millegi poolest eelmistest – ikka palju üheülbalisi laule, sekka üks komejant ja üks veidi potentsiaalikam lugu. Seekordne lemmik oli Iris… piisavalt teistmoodi ja isikupärane ning huvitava meloodiaga. Ja erurooplastele vajalik show-element oli ka igati olemas.

Samas juba mitmeid aastaid on sisemiselt ükskõik, kes Eestit esindama läheb. Sest isegi kui valitakse minu või mõne teise eestlase arvates jube hea lugu, siis lõunaeurooplased ei pruugi sellest asjast samuti arvata. Ja läbi aegade üks kehvemaid Eesti eurolugusid ju ometi meile korra võidu toonud:)) Meie kasutasime aga eurolaulu valimist ettekäändena, et üks tore koosviibimine maha pidada. Naabrite juurde oli kokku tulnud 4 pesakonda. Lapsed möllasid omapäi, vanemad pugisid head-paremat ja lõksutasid lõugu:) Usinamad olid naljaviluks särgigi selga vedanud ja plakati valmis vorpinud, et ikka “omadele”kaasa elada.

Igatahes lastele tundus meie eurolaul meeldivat – hea lihtne kaasa laulda. veel mitu päeva hiljemgi võis Gretet kuulda ümisemas “leto svet… leto svet”

väikesed letosveti fännid teleka ees:)

võidurõõm.. kui leto svet uuesti välja kutsuti…

sõbralikult koos vaatamas…

emmede rõõm:)

Ood naabritele:)

Kui 2005 aasta augustis oma pesasse kolisime, siis olid praeguste naabrite asemel hoopis teised asukad. Noor perekond Gretest paar aastat vanema tüdrukutirtsuga. Varsti selgus, et nad hakkavad ära kolima. Jube kahju oli, sest ei jõudnud veel nendega õieti tuttavakski saada. Ja Grete üks potentsiaalne mängukaaslane ju lahkus.

Ükspäev tuli siis Margus koju ja ütles, et nägi uusi naabreid. Minu uurivate küsimuste peale selgus, et mingid vanemad inimesed vist kolivad sisse. Kivi langes südamele. Ja kui Margus ei teadnud kohe vastata, et kas neil lapsi ka on, siis mõtlesin et “no selge, ju siis ei hakka meil nendega mingit pistmist olema!”

Õnneks kujunes stsenaarium hoopis teistsuguseks. Ma poleks uneski osanud loota, et meil saavad olema nii sõbralikud, hoolivad ja kõiketaluvad naabrid:)) Kellele ma helistan, kui me kumbki Margusega ei jõua Gretele lasteaeda järgi õigeks ajaks? Kes võtab mu lapse vähemalt 3 päeval nädalal õhtul oma kodus vastu, kui lapsed tahavad koos mängida? Kes kutsub meid tihti enda juurde õhtusöögile kui on just head-paremat vaaritanud? Kes orgunnib teatrisse või valla jõulupeole minekuks piletid? kes annab lugeda oma väärtuslikke naisteajakirju, mida kõike ma iialgi endale tellida ei jõua? kes laenab fotokat või videokaamerat, kui mul mõni tähtis sündmus vaja jäädvustada? kes laenab mu lapsele kleiti kui vaja fotograafi juurde minna? kelle basseinis mu laps suvi läbi hullab? kes toob mu lapsele tihti välismaal käies mõne kingituse või maiustuse? kes läheb mu lapsega metsa jalutama, kui me Margusega koos kepikõnnile tahame minna? kes hangib mulle odavalt väärt šhampooni ja balsamit? jne

Ma ikka püüan ka sama hea naaber olla, aga no ei jõua nendega sammu pidada. Mina astun ühe sammu, nemad kohe kaks tükki vastu:) Igatahes ma tänan teid, et te meie jaoks alati olemas olete olnud! Aitähh, te olete suurepärased!

Pähapäevane jalutuskäik.

Sellest ajast peale, kui kolisime Kelvingisse, olen olnud äärmiselt tänulik nii kauni kodukandi eest. Lisaks sellele, et meil on oma aed,  on ka 200 m kaugusel kodust mõnus mets koos kõndimisradadega ja 700 m kaugusel meri privaatse liivarannaga. Õhk on nii puhas ja värske ning kõrvus kajab vaikus. Nii mõnus on pühapäeval sõpradega koos metsa jalutama minna. Ja kui veel päike ka natuke paitab, siis on superluks. Suvel kui metsaalune sinab mustikatest on vahel raske lapsi metsast pärast kätte saada. Tänagi käisime naabrinaise ja lastega metsas. Nii kui ütlesime lastele, et nüüd lähme metsa, siis rõkkasid kõik üheskoos “metsaaa!!!” ja panid üksteise järel joostes metsa poole:)

soendusjooks hoovi peal

nii palju kohti, kus metsas ennast ära peita…

väike puhkusehetk peale kolmveerand tunnist hullamist:)

kui lund rohkem oleks saaks minna metsaküngastele kelgutama…

suured sõbrannad:)