Suusad alla!

Kuigi ma olen sel aastal juba tervelt kaks korda suusatamas käinud, siis seekord ei ole mina peategelane. Hoopis Gretest tahtsin rääkida:)

Jõulude aegu sai Grete omale esimesed päris suusad. Ühed plastikust roosad minid olid enne juba olemas, aga nüüd tulid pikad murdmaasuusad. Ja kepid ka. Õnneks oli lund ka natuke ja sai maal vanaema aias proovida. Issi tatsas sisse suusaraja ja aeti väike väänik sportima. Ühe ringi koperdas vaevu püsti seistes ja siis käskis need asjandused jalast ära kiskuda.

Järgmine etapp oli Kõrvemaal. Emme ja issi lootsid, et ehk on päris suusaradadest natuke rohkem motivatsiooni ja laps saab kenad pikad liud teha. Lõppes aga see sõit umbes 100 meetri pärast kui laps oli juba umbes 50 korda vaheldumisi pikali ja püsti olnud ning tuli resoluutne otsus loobuda.

Kõrvemaal

Visa perekond aga ei jätnud jonni ja ajas eile õhtul automootori kurjaks ja sõitis suusatama Pirita valgustatud radadele. Emme pani ees ajama ja laps jäi valvsa isastreeneri pilgu alla harjutama. Seekord oli olemine aga hoopis teine. Laps seisis kordades rohkem püsti kui pikali kukkus. Ka oli ta juba kukkumisvalu suhtes karastunud. Kuskilt oli ta kaasa saanud tohutu kiirusejanu ja üritas keppidega muudkui rohkem ja rohkem hoogu juurde anda. Ise nautides kui kiiresti ta ikka edasi juba läheb. Ja sõitis 50 minutiga terve kilomeetri ära. Ja kui ta oleks ka veel päevaund olnud maganud ja kell poleks olnud 20.20, siis oleks vist teise tunnikese veel otsa kihutanud. Ise oli rahul ja emme-issi ka:)

Austria.Ischgl.

 Vahepeal sai siin Austrias käidud suusareisil. Õigemini lauareisil:) Sellest on nüüd juba üksjagu möödas (9-17 jaan), aga kui arvestada et ma jõuludest ja uuest aastast ja igast muudest sündmustest pole saand mahti kirjutada, siis on ehk viimane aeg…

Reis kulges igas mõttes suurepäraselt, ainus kaotus oli müts, mille ma Marguselt pihta panin mõni aeg tagasi ja nüüd siis unustasin selle bussi. Ei tegelt me käisime lennukiga, aga lennujaamast oste mäele ilma bussi abita ei saanud.

Tõdesin taaskord, et iga aastaga mu lauatamise oskused paranevad, kuigi ma vahepeal trenni selle jaoks spetsiaalselt pole teinud.  Ja eelmine hooaeg jäi üldse see va talvereis vahele. Nautisin sõitu täiega. Eriti tore oli muidugi see, et praktiliselt iga päev paistis päike. Ühel päeval sadas kerget lumekest ja oli pilves. Siis tegin vaid mõned “kohustuslikud” laskumised ja läksin alla külla ringi tuiama. Muidu oli ikka igapäev hommikust õhtuni mäel.

Igavaks ei läinud muidugi see üles-alla tuuseldamine, sest vahepeal olid mäekohvikud. Ja neid oli seal palju, no pisukese liialdusega võiks öelda, et iga laskumise lõpus:)

Käisime AlpiExpressi tuuriga, niiet peale meie oli veel üle 40 Eestlase Ischglis ja umbes 100 veel mujal keskustes. Nagu ikka sellistel puhkudel, alguses ei tunne kedagi, pärast on tunne nagu teaks neid inimesi juba aastaid. Või vähemalt paljusid neist. Ja tundmine on jätkunud ka peale reisi – isegi üks afetr party on juba Eestimaa pinnal peetud. Siuke saun ja söök koos piltide ja videote vaatamisega.

Hotell oli meil väga vinks vonks – toad mugavad ja soojad, hommikusöök igati ok, all suur saunakompleks õhtuseks lõõgastumiseks ja mäele minekuks kulus vaid mõni minut. Hotelliomanikule jätsid muidugi ka eestlased kustumatu mulje. Nii kustumatu, et ta kolmandal päeval sauna uksele pani sildi “to estonian guest opened 16.30-18.30″. Ülejäänutel oli võimalus saunas käia kuni 21-ni:) Ja seda oletatavasti õhtuse lärmi pärast, mida mina näiteks oma tuppa ei kuulnud. Aga meie toanaabrid kuulsid ja kaeblesid. Ja need olid muidu ise ka eestlased…

Keskus ise oli väga lahe – suur, korras, kaasaegne ja arenev. Üks lahe asi oli näiteks gondel-tõstuk  (no siuke kabiin kuhu saad sisse minna ja uksed lähevad kinni), kus oli istmesoendus. Kui ikka pepu on märg ja külm, siis oli sellega väga mõnus pikk kodu tee ette võtta:)

see siin üks mu lemmikpilte reisilt –  Margus isiklikult hüppel…

Veel üks jooks:)

Laupäeval 27.09 sai siis läbitud järjekordsed 10 km SL Õhtulehe rahvajooksul. Seekord olin veelgi paremini valmistunud kui Ülemiste järve jooksul. Trenni on tehtud juba pea 2 kuud, sh siis üks võistluskogemus. Mul olid soetatud ja sisse joostud uued spets jooksutossud. Ma olin distantsi juba nädal varem omal käel suures osas läbi jooksnud ja teadsin täpselt, mis tuleb ja kui raske see võib olla. Ma tegin piisava soojenduse enne võistlustulle asumist. Ja mul oli seekord moraalseks toeks ja personaalseks konkurendiks kaasas naabrinaine:)

Ilm oli seegi kord nagu tellitud. Kui algul vedasin 2 pika varukaga särki selga, siis 5 minutit enne starti surasin oma polosärgi ja suusamütsi kenasti pakihoidu. Alustasime oma jooksu rahulikus tempos, umbes nii nagu me oma metsatreeningutel harjunud olime. Teised aga kukkusid muudkui mööda kimama ja ega me algul sellest ennast eriti häirida ei lasknud. Mingi hetk aga kui selja taha vaatasime, oli seal rahvast jube hõredalt järgi ja umbes 100 m meist tagapool veeris jooksurada hoolas kiirabibrigaad ehk “laibakas” nagu Margus viisakalt kommenteeris. Selle väljavaate peale lisasime küll hoogu juurde.

Olles juba paar kilomeetrit läbinud, tuli selline lõik, kus meile hakkasid esimesed vastu tulema. Algul polnud ka sellest lugu, aga kui hakkas tunduma et igasugu suleliseed ja karvased on meist ette kihutanud, siis oli väike egolaks küll. Niiet oli tarvis oma laiskus jalgadest välja ajada ja korralikult jooksma hakata. Varsti hakkaski rahvas meile järjest selg ees vastu tulema. See oli juba palju parem tunne kui kiirabi eskordiks vajumine.

Naabrinaine on mul minust pisut kangem mutt ja jaksab joosta küll. Tema siis oli meie tandemi vedur, kes muudkui tempot kruvis ja mind emotsionaalselt distantsi ainukesest aga see-eest tapvast tõusust üles kruvis. Kaasjooksjad läbisid selle mäkke mineku suuremas osas jalutades, meie aga vot panime hoopis tempot juurde. Appi pulss juba 201! vaatasin mäe otsas randmele (niiet valepuha see max pulsi jutt kus =220-vanus, minu puhul oleks pidand juba pikali olema). Aga Kai ei andnud armu ja vurasime muudkui edasi.

Kilomeeter enne lõppu näitas naabrinaine klassi ja kimas eesjooksvatest võistlejatest nigu postidest mööda. Mul ei olnud enam muidugi midagi varuks ja andsin vaid parima, et saavutatud hoogu säilitada. See mul ka õnnestus. Ja varsti olingi õnnelikult finishis. Rabasin oma nännikoti ja medali ning jalutasin pisut ringiratast, et pulssi alla saada. Juhtus muidugi aga see, et esialgse plaanitud 1 tunni 10 minuti asemel sain ajaks kirja 1:01:19. Kohaks seekord 388 (vanuseklassis 106), aga seda on plaanis järgmisel aastal kindlasti parandada:)

tühjaks imetuna finishis:)

Veel üks spordipäev

Kui emme teeb sporti ja issi teeb sporti, siis ei jää lapsel ka üle muud teha kui sporti:)
Kui ilm vähegi lubab, siis me ikka käime issiga ratta võistlustel kaasas, sest siis saab Grete ka sporti teha. Sel nädalavahetusel käisime perega Jõulumäel, kus toimus issi selle hooaja eel-eel-viimane rattavõistlus. Õnneks lubati Grete ikka starti ka. Nimelt unustasime suures pakkimise tuhinas lapse kiivri koju (mis siis et tal on neid lausa kaks tükki). Grete oli muidu väga tubli. Kuigi sai tagant poolt teise koha, siis pingutas lõpuni ja pani veel viimastel meetritel konkurendist mööda. Sõitis vapralt kuni 6-aastaste poiste-tüdrukutega võidu oma abiratastega masinal. Ikka mööda maastikku ja veel mäest üles suurema osa rajast. Ja vähemasti sõitis ta ise, emme hoidis erinevalt paljudest teistest laspevanematest oma käed lapse rattast eemal. Pilti saab vaadata siin.

Gretele meeldivad laste rattasõidud ja jooksud väga, sest seal on palju lapsi ja saab igast nänni. Ja viimasel ajal on väga pop kutsuda kohale ka mõni lastele tuttav tegelane. Kui emme jooksuvõistlusel lõbustas ja võimles lapsi soojaks elusuuruses Lotte, siis seekord oli kohal suur pehme ja karvane Jänks. Lotte käest sai loomulikult Lotte mahla ja Jänksi käest kohukesi:) Ja diplomi saab alati ka. Ja siis on tore veel mälestuseks jätta omale erinevate ürituste stardinumbreid. Ja tore on sealjuures see, et laste võistlustel osalemine on alati tasuta.

Järgmine võistlus toimub koos Lottega 27.septembril Pirital. Siis on aeg jooksutossud jalga ajada:)

Jooksmisest

Sai siin mõni aeg tagasi veksleid välja käidud, kuidas ma lähen ja jooksen nigu Miška ümber Ülemiste järve. Aga näed seekord tegin “suure linna” ka tegudes. Suurema kui isegi oodata oskasin. Esiteks tegin kõvasti kodutööd ja vastavalt kodumetsas sörgitud kilemeetri aegadele rehkendasin välja kui kiiresti ma parimal juhul suudan joosta 14 km. Tulemuseks sain umbes 1 tund ja 45 minti. Siis vaatasin palju eelmisel aastal viimane lõpetaja aega kirja sai ning selgus et 1:48. Aga egas need kes joosta ei jaksa valivadki mitte 14km vaid 5 km raja. Sellepeale otsustasin loobuda igasugusest võidu jooksmisest ja minna seda 14km distantsi lihtsalt läbi jooksma ning mahtuda sealjuures 2 tunni sisse. Arvestades minu treenituse taset, oli seegi väga julge plaan.

Jooksupäeval oli minu rõõmuks lausa vapustavalt kaunis ilm. Taevas täiesti sinine ja päike lõõskamas. Kerge kargus oli ka õhus, kuid see kadus juba esimeste jooksusammudega. Rahvast oli palju. Ligi 800 osalejat pika maa jooksus. Startisin rahulikult ja lasin kõigil soovijatel minust kenasti mööda lipsata. Otsisin üles oma rütmi ja jooksin rahulikult. Väike võistlusärevus muidugi oli hinge ka pugenud. Kui sa ikka oled lapsena kogu aeg teisi võitnud, siis on päris kõva psühholoogiline katsumus, kui pead ennast sundima rahulikult jooksma, et lõpuni vastu pidada ja sealjuures kõik mutid ja ätid ka sust mööda liduvad.

Esimesed kilomeetrid oli rasked ja venisid nagu tatt. Aga nagu ikka paha siga, mitu viga. Mingil hetkel tundsin aga et enam ei jaksa üldse. Siis hakkas pistma ja tuli pissihäda. Üritasin kenasti vastu pidada kuni jõudis kätte 6km punkt, kus jagati lahkelt vett. Tühjendanud veetopsi ja lasknud mõned minusugused hädised vaevlejad veel endast mööda, leidsin lõpuks võimaluse wc peatuseks. Põõsast väljudes oli nii ees kui taga tükk tühja maad. Niiet panin lihtsalt edasi punuma. Lootsin, et varsti äkki hakkavad mõned jooksjad ära väsima ja selg ees mulle vastu tulema. See oli aga tühi lootus, ainult mina olin vist väsinud. Vaatasin pilguga üle järve ja nägin teiselpool järve juba esimesi finisheerijaid ja otsustasin tempot ikkagi ise juurde kruvida.

Varsti sain kätte ühe proua. Siis juba ühe M70 grupis võistelnud härrase. Ja 11 km joogipunkt oligi käes. Lonks spordijooki ja edasi minek. Tundsin et jõuvarud hakkasid taastuma ja minek oli norm. Isegi vahepeal kergelt tunda andnud põlved jätsin valutamise. See õnn oli aga üürike, sest varsti hakkas üks varbaküüs põrguvalu tegema. Tunne oli selline, et kohe lendab see küüs pealt ära. Niiet kui oli väike tõus, siis kõndisin üles peaaegu ühel jalal keksides. Küngastest allapoole sain õnneks joosta. Viimased kilomeetrid oli täis valu ja finishi ootust kuni lõpuks mu nirvaana juba paistis ja rind rebis katki kujuteldava lõpulindi.

Enne veel oli finishikoridori ääres ootamas fotograaf, niiet püüdsin manada näole ette vähe kobedama ilme ja soravalt naeratada. Ja siis käis piiks ja aeg oli kinni. Lõin oma pulsikella ka lukku ja lonkasin joogipoolist hankima. Ja aeg tuli ohsaimet 1:37. Järmisel hetkel olin juba õnneuimas oma suurest saavutusest ja kõik rajal üle elatu unustatud. Ees terendasid uued sihid, kuidas ma järgmisel korral lähen ja jooksen ja mis kõik veel… Võtsin oma välja teenitud medali ja 2-kilose pesupulbri paki ja asusin autasustamist jälgima. Mõelda vaid parim mees jooksis selle raja läbi 43 ja parim naine 53 minutiga. Ja näiteks M70 vanusegrupi võitja keegi 73-a meesterahvas sai kirja tulemuseks 57 minutit. Niiet arenguruumi mul jagub! Aga õnneks tuli peale mind finišisse veel umbes 40 inimest:)

Nüüd teeni usinasti trenni, et edaspidi veel esinduslikumalt üles astuda. Sain ju väikese preemiana mehelt võistluspäeval kingiks uued jooksutossud. Need on juba kenasti sisse joostud. Järgmine võistlus on ka juba välja vaadatud. Ja naabinaine jooksuga nakatatud ning võistlema meelitatud. Seltsis segasem. Aga eks ma siis jälle kirjuta, kui mingi asjaga hakkama saan:)

Uued sihid:)

Üks tütarlaps oma parimais aastais otsustas, et oleks aeg ennast jälle käsile võtta ning lõpetada logelemine. Kuna ta teab täpselt, mismoodi see käsile võtmine iga kord lõppenud on, siis püüab ta iga kord natuke kavalam olla. Seekord on ta välja mõtlenud asja nimega “eesmärk”. Kuna selle jalgratta on teised juba enne välja mõelnud, siis ta vähemalt mõtlemise peale palju pingutama pole pidanud. Küll aga pingutab ta juba viimsed 3 nädalat usinasti metsas jooksuradadel.

Nimelt on see naisterahvas omale seadnud eesmärgi olla iga päevaga aina tugevam ja tublim jooksja. Enne seda on katsetatud erinevaid aeroobikaid, isegi tennist, jalgrattasõitu, bodypumpi, kepikõndi jne. Et eesmärk ikka piisavalt hea oleks, on ta valinud välja ka ühe võistluse – jooks ümber Ülemiste järve. Ta oleks kindlasti rohkemgi jookse oma võistlusgraafikusse pannud, aga kahjuks on selleks hooaja lõpus lootusetult hilja.

Nüüd siis aga laupäeval 30.augustil on kõigil huvilistel võimalik talle raja äärde kaasa elama tulla. Kell 12.00 asub ta oma elu kõige pikemale distantsile – 14 km. Enne muidugi veel saadab rajale oma tütre, kes peab kell 11.00 algaval Lotte jooksul ka perekonna au üleval hoidma. Aga tütar saab sellega suurepäraselt hakkama, on ta juba ju staažikas jooksja