Veel üks jooks:)

Laupäeval 27.09 sai siis läbitud järjekordsed 10 km SL Õhtulehe rahvajooksul. Seekord olin veelgi paremini valmistunud kui Ülemiste järve jooksul. Trenni on tehtud juba pea 2 kuud, sh siis üks võistluskogemus. Mul olid soetatud ja sisse joostud uued spets jooksutossud. Ma olin distantsi juba nädal varem omal käel suures osas läbi jooksnud ja teadsin täpselt, mis tuleb ja kui raske see võib olla. Ma tegin piisava soojenduse enne võistlustulle asumist. Ja mul oli seekord moraalseks toeks ja personaalseks konkurendiks kaasas naabrinaine:)

Ilm oli seegi kord nagu tellitud. Kui algul vedasin 2 pika varukaga särki selga, siis 5 minutit enne starti surasin oma polosärgi ja suusamütsi kenasti pakihoidu. Alustasime oma jooksu rahulikus tempos, umbes nii nagu me oma metsatreeningutel harjunud olime. Teised aga kukkusid muudkui mööda kimama ja ega me algul sellest ennast eriti häirida ei lasknud. Mingi hetk aga kui selja taha vaatasime, oli seal rahvast jube hõredalt järgi ja umbes 100 m meist tagapool veeris jooksurada hoolas kiirabibrigaad ehk “laibakas” nagu Margus viisakalt kommenteeris. Selle väljavaate peale lisasime küll hoogu juurde.

Olles juba paar kilomeetrit läbinud, tuli selline lõik, kus meile hakkasid esimesed vastu tulema. Algul polnud ka sellest lugu, aga kui hakkas tunduma et igasugu suleliseed ja karvased on meist ette kihutanud, siis oli väike egolaks küll. Niiet oli tarvis oma laiskus jalgadest välja ajada ja korralikult jooksma hakata. Varsti hakkaski rahvas meile järjest selg ees vastu tulema. See oli juba palju parem tunne kui kiirabi eskordiks vajumine.

Naabrinaine on mul minust pisut kangem mutt ja jaksab joosta küll. Tema siis oli meie tandemi vedur, kes muudkui tempot kruvis ja mind emotsionaalselt distantsi ainukesest aga see-eest tapvast tõusust üles kruvis. Kaasjooksjad läbisid selle mäkke mineku suuremas osas jalutades, meie aga vot panime hoopis tempot juurde. Appi pulss juba 201! vaatasin mäe otsas randmele (niiet valepuha see max pulsi jutt kus =220-vanus, minu puhul oleks pidand juba pikali olema). Aga Kai ei andnud armu ja vurasime muudkui edasi.

Kilomeeter enne lõppu näitas naabrinaine klassi ja kimas eesjooksvatest võistlejatest nigu postidest mööda. Mul ei olnud enam muidugi midagi varuks ja andsin vaid parima, et saavutatud hoogu säilitada. See mul ka õnnestus. Ja varsti olingi õnnelikult finishis. Rabasin oma nännikoti ja medali ning jalutasin pisut ringiratast, et pulssi alla saada. Juhtus muidugi aga see, et esialgse plaanitud 1 tunni 10 minuti asemel sain ajaks kirja 1:01:19. Kohaks seekord 388 (vanuseklassis 106), aga seda on plaanis järgmisel aastal kindlasti parandada:)

tühjaks imetuna finishis:)

Veel üks spordipäev

Kui emme teeb sporti ja issi teeb sporti, siis ei jää lapsel ka üle muud teha kui sporti:)
Kui ilm vähegi lubab, siis me ikka käime issiga ratta võistlustel kaasas, sest siis saab Grete ka sporti teha. Sel nädalavahetusel käisime perega Jõulumäel, kus toimus issi selle hooaja eel-eel-viimane rattavõistlus. Õnneks lubati Grete ikka starti ka. Nimelt unustasime suures pakkimise tuhinas lapse kiivri koju (mis siis et tal on neid lausa kaks tükki). Grete oli muidu väga tubli. Kuigi sai tagant poolt teise koha, siis pingutas lõpuni ja pani veel viimastel meetritel konkurendist mööda. Sõitis vapralt kuni 6-aastaste poiste-tüdrukutega võidu oma abiratastega masinal. Ikka mööda maastikku ja veel mäest üles suurema osa rajast. Ja vähemasti sõitis ta ise, emme hoidis erinevalt paljudest teistest laspevanematest oma käed lapse rattast eemal. Pilti saab vaadata siin.

Gretele meeldivad laste rattasõidud ja jooksud väga, sest seal on palju lapsi ja saab igast nänni. Ja viimasel ajal on väga pop kutsuda kohale ka mõni lastele tuttav tegelane. Kui emme jooksuvõistlusel lõbustas ja võimles lapsi soojaks elusuuruses Lotte, siis seekord oli kohal suur pehme ja karvane Jänks. Lotte käest sai loomulikult Lotte mahla ja Jänksi käest kohukesi:) Ja diplomi saab alati ka. Ja siis on tore veel mälestuseks jätta omale erinevate ürituste stardinumbreid. Ja tore on sealjuures see, et laste võistlustel osalemine on alati tasuta.

Järgmine võistlus toimub koos Lottega 27.septembril Pirital. Siis on aeg jooksutossud jalga ajada:)

Jooksmisest

Sai siin mõni aeg tagasi veksleid välja käidud, kuidas ma lähen ja jooksen nigu Miška ümber Ülemiste järve. Aga näed seekord tegin “suure linna” ka tegudes. Suurema kui isegi oodata oskasin. Esiteks tegin kõvasti kodutööd ja vastavalt kodumetsas sörgitud kilemeetri aegadele rehkendasin välja kui kiiresti ma parimal juhul suudan joosta 14 km. Tulemuseks sain umbes 1 tund ja 45 minti. Siis vaatasin palju eelmisel aastal viimane lõpetaja aega kirja sai ning selgus et 1:48. Aga egas need kes joosta ei jaksa valivadki mitte 14km vaid 5 km raja. Sellepeale otsustasin loobuda igasugusest võidu jooksmisest ja minna seda 14km distantsi lihtsalt läbi jooksma ning mahtuda sealjuures 2 tunni sisse. Arvestades minu treenituse taset, oli seegi väga julge plaan.

Jooksupäeval oli minu rõõmuks lausa vapustavalt kaunis ilm. Taevas täiesti sinine ja päike lõõskamas. Kerge kargus oli ka õhus, kuid see kadus juba esimeste jooksusammudega. Rahvast oli palju. Ligi 800 osalejat pika maa jooksus. Startisin rahulikult ja lasin kõigil soovijatel minust kenasti mööda lipsata. Otsisin üles oma rütmi ja jooksin rahulikult. Väike võistlusärevus muidugi oli hinge ka pugenud. Kui sa ikka oled lapsena kogu aeg teisi võitnud, siis on päris kõva psühholoogiline katsumus, kui pead ennast sundima rahulikult jooksma, et lõpuni vastu pidada ja sealjuures kõik mutid ja ätid ka sust mööda liduvad.

Esimesed kilomeetrid oli rasked ja venisid nagu tatt. Aga nagu ikka paha siga, mitu viga. Mingil hetkel tundsin aga et enam ei jaksa üldse. Siis hakkas pistma ja tuli pissihäda. Üritasin kenasti vastu pidada kuni jõudis kätte 6km punkt, kus jagati lahkelt vett. Tühjendanud veetopsi ja lasknud mõned minusugused hädised vaevlejad veel endast mööda, leidsin lõpuks võimaluse wc peatuseks. Põõsast väljudes oli nii ees kui taga tükk tühja maad. Niiet panin lihtsalt edasi punuma. Lootsin, et varsti äkki hakkavad mõned jooksjad ära väsima ja selg ees mulle vastu tulema. See oli aga tühi lootus, ainult mina olin vist väsinud. Vaatasin pilguga üle järve ja nägin teiselpool järve juba esimesi finisheerijaid ja otsustasin tempot ikkagi ise juurde kruvida.

Varsti sain kätte ühe proua. Siis juba ühe M70 grupis võistelnud härrase. Ja 11 km joogipunkt oligi käes. Lonks spordijooki ja edasi minek. Tundsin et jõuvarud hakkasid taastuma ja minek oli norm. Isegi vahepeal kergelt tunda andnud põlved jätsin valutamise. See õnn oli aga üürike, sest varsti hakkas üks varbaküüs põrguvalu tegema. Tunne oli selline, et kohe lendab see küüs pealt ära. Niiet kui oli väike tõus, siis kõndisin üles peaaegu ühel jalal keksides. Küngastest allapoole sain õnneks joosta. Viimased kilomeetrid oli täis valu ja finishi ootust kuni lõpuks mu nirvaana juba paistis ja rind rebis katki kujuteldava lõpulindi.

Enne veel oli finishikoridori ääres ootamas fotograaf, niiet püüdsin manada näole ette vähe kobedama ilme ja soravalt naeratada. Ja siis käis piiks ja aeg oli kinni. Lõin oma pulsikella ka lukku ja lonkasin joogipoolist hankima. Ja aeg tuli ohsaimet 1:37. Järmisel hetkel olin juba õnneuimas oma suurest saavutusest ja kõik rajal üle elatu unustatud. Ees terendasid uued sihid, kuidas ma järgmisel korral lähen ja jooksen ja mis kõik veel… Võtsin oma välja teenitud medali ja 2-kilose pesupulbri paki ja asusin autasustamist jälgima. Mõelda vaid parim mees jooksis selle raja läbi 43 ja parim naine 53 minutiga. Ja näiteks M70 vanusegrupi võitja keegi 73-a meesterahvas sai kirja tulemuseks 57 minutit. Niiet arenguruumi mul jagub! Aga õnneks tuli peale mind finišisse veel umbes 40 inimest:)

Nüüd teeni usinasti trenni, et edaspidi veel esinduslikumalt üles astuda. Sain ju väikese preemiana mehelt võistluspäeval kingiks uued jooksutossud. Need on juba kenasti sisse joostud. Järgmine võistlus on ka juba välja vaadatud. Ja naabinaine jooksuga nakatatud ning võistlema meelitatud. Seltsis segasem. Aga eks ma siis jälle kirjuta, kui mingi asjaga hakkama saan:)

Paast

Peale seda kui eelmisel aastal oma elu esimese õnnestunud paastu lõpetasin, otsustasin kohe, et seda tuleb kindlasti korrata ka järgmisel aastal. Kevadel magasin selle nn õige paastuaja maha, aga tegelikult ei ole ju vahet. Minu jaoks on õige aeg just praegu. Õige aeg just nimelt sellepärast, et Grete kõhuviirus mind ka pisut mõjutas kere iivelduse näol. Ja mis oleks parem teha, kui söögiisu nii kui nii pole, sest iiveldab? Ja kui söömata ka olla ei saa, sest siis jälle iiveldab? Loomulikult paastuda:)

Paastumisel on lisaks teada-tunutud puhastavale funktsioonile ka väga hea omadus keha tervendada. Kõik külmetushaigused, kolesterooli probleemid, allergiad ja nahaprobleemid, seedeprobleemid, ja paljud muud toredad haigused saab paastuga väga edukalt ära ravida.

Paastu olen tegelikult juba aastat 7-8 tagasi omal käel proovinud ka. Toona küll kaalu alandamise eesmärgil. Ja siis see lõppes mul teisel päeval kodus voodis vappekülmade ja peaaegu teadvuse kaotusega. Viimases ahastuses tormasin köögikapi kallale ja sõin terve pätsi 10-vilja röstisaia ära. Ja lubasin, et ma enam kunagi endale niimoodi ei tee. Nimelt on minu organismi eripäraks see, et mu veresuhkur langeb keskmisest kiiremini madalale ja see tekitab peapööritust ja iiveldust. See tähendab seda, et mul peab kogu aeg midagi süüa olema. 4-tunnine söögivahe on juba väga pikk ja piinarikas. Ja seetõttu ärkan ma tihti hommikul iiveldutundega. Nagu eluaegne rase:) Seetõttu pole imestada, et pooleteist päevane vee peal olemine hinge tahtis seest võtta.

Eelmisel kevadel aga oli paastumise edukalt läbinud minu kolleeg. Kui ta ütles, et paastus 10 päeva, siis oli esimene mõte, et küll on raudne tervis. Ma oleks selle aja peale juba ammu surnud! Aga elus olen siiani. ja hoolimata sellest, et omal käel 7 päeva paastusin. Puhkuse nädal oli just sobiv aeg järgi proovida, mida tähendab sidrunilimonaadi paast. Käisin veel samal ajal mitmeid kordi massaažis, jalutasin, päevitasin terrassil ja muudkui tšillisin lõbusalt oma limonaadiklaasiga. Loomulikult tegin ka kõike muud naiselikku ja rahulduspakkuvaid tegevusi, nagu maniküür, juuksuriskäik ja shoppamine:)

Sidruni limonaadi valmistamine on lihtne:
2 spl värskelt pressitud sidrunimahla
2 spl ehtsat vahtrasiirupit
1/10 tl cayenni pipart
1 klaas vett
Ja seda tuleb siis juua 6-12 klaasi päevas.

Hetke raport oleks selline:
Täna on kolmas päev ja olen endiselt elus. Minu iiveldus kadus juba esimese päeva lõunaks. Hommikusest iiveldusest ei tea ma midagi.. Vinnid on näost ära kadunud ja energiat on palju. Koristasin ja möllasin eile kodus nagu pöörane:) Söögiisu ei piina, piisab klaasist limonaadist ja kõik on chill. Võin isegi samal ajal vabalt lapsele ja mehele süüa teha, ei teki mingit kiusatust proovida. Ütleks, et lihtsam on päris ilma toiduta kui vähese toidu ehk karmi dieediga:)

Kui kellegil on huvi lugeda täpsemalt, mismoodi seda paastu läbi võiks viia, siis seda saab teha siin.
Soovitan kindlasti põhjalikult läbi lugeda, sest seal on palju olulist info, kuidas täpselt paastu lõpetada jms.

Haiglalood:)

Veetsime 4 päeva haiglas, meil käis külas Rota-viirus. Aga rohkem sellest ei räägiks…sest tegelikult oli see kõik üsna loomulik ja mööduv nähtus ning kõige selle juures oli mitmeid positiivseid külgi:

1. me saime esimest korda kiirabi autoga sõita. Kõik oli nigu päris. Minul oli ka põnev. Ja isegi muidu täiesti uimane ja vähekontakteeruv laps elavnes pisut osutades inventarile kiirabi autos: “emme mis need on?” Ja kui siis aknast välja vaatas, siis teatas tähtsalt: “nüüd on roheline ja võib sõita”. Kiirabi auto juht kuulaski sõna:)

2. haiglas oli hea turvaline olla. Pool haige lapse eest hoolitsemise vastutusest langes arstide õlule. Ja kui arvestada, kui ebateadlik ja ebaregulaarne ravitseja mina olen, siis oli see kõhuviiruse ravimine haiglas tõepoolest lapse enda huvides.

3. haiglas oli hea vahelduseks mitte midagi teha. Laps magas esimesed kaks päeva ja ööd praktiliselt maha. Süüa ei pidanud tegema, kõik toodi kandikul ette. Ja kui päris aus olla, siis mulle need toidud täitsa maitsesid. Kaerahelbe puder oli siuke ülekeedetud läga, aga muidu oli kõik tip-top. Pean tunnistama, et nii head kanasuppi või hakklihasuppi mina küll teha ei oska:) Noh õues oleks tahtnud vahepeal käia, aga õnneks oli suht vihmane ja sombune koguaeg, niiet väga ei kurvastanud.

4. ma sain oma lapsega mitu päeva tõeliselt koos olla. Temaga koos joonistada, jutustada, laulda, raamatut lugeda, aknast linde, lennukeid ja trolle vahtida… mitte et mul muidu poleks võimalik enamikku neist asjust temaga koos teha, aga tavaliselt on palju siukseid segavaid tegureid nagu tööpäev, tööväsimus õhtul, söögi tegemine, majapidamistööd, jne.

5. laps sai omal nahal kogeda, mis tähendab haiglas olemine ja tilguti veeni panemine ja südapaha-kõhuvalu koos oksendamise ja palavikuga. Nüüd on talle lihtsam selgeks teha, et peale wc-s käimist või õuest tulemist ja enne söömist on vaja kindlasti käsi sooja vee ja seebiga pesta.

6. kolmandal päeval saime omale palatikaaslasteks 3-aastase tüdruku oma emaga. Neil oli sama haigus ja nad olid üks päev meist varem haiglasse jõudnud. Minu jaoks oli see täiesti uudne kogemus, nagu ka ilmselt Grete jaoks. Nimelt oli tegemist ainult vene keelt kõnelevate kaasmaalastega. Mina sain oma üllatuseks praktiliselt kõigest aru, mida vene-emme nii oma lapsele kui siis ka pärast mulle rääkis. Ja nüüd tasub tähele panna – rääkisin vastu ka… niiet see vene-emme ja tema laps kõigest aru said. Ning Grete sai suure kogemuse võrra rikkamaks, suheldes inimesega, kelle kõnest ta midagi aru ei saa:)