Fotoblogi

Ma olen siuke tore fotograaf, kellele meeldib pilti teha, aga kellel pole kunagi piisavalt aega, et fotograafiaga seotud toimetused kõik lõpuni teha. Ja siis kui ma lõpuks jõuan nii kaugele, et ma oma pildid arvutisse tõmban ja siis neist photoshopiga natuke üle käin, siis leidub seal ikka ka selliseid pilte, mida võiks teistelegi näidata. Ja selle jaoks tegin ma ühe uue koha, mille leiab SIIT… ja paremalpool veerus on püsilink ka olemas:)

Nüüd ma siis ütlen kõva häälega välja, et siuke pildi vaatamise koht on ning loodan, et see motiveerib mind natuke rohkem oma lemmiktegevuseks aega leidma. Õnneks on mul sel suvel kuhjaga puhkust… ja kui ilmad liiga ilusaks ei lähe, siis ehk näeb seal lehel ka päris palju minu uusi töid. Praegugi on mul ootamas tuhanded pildid, mis vähemalt on arvutisse oma teekonnaga jõudnud:) Piinlik küll, aga mõned pildid on ikka juba täitsa hapuks läinud.. no 2 kuud ootavad ja rohkemgi… Mõned inimesed on muidugi väga usinad ja panevad pildid  koos jutuga juba teisel päeval üles…respect!

Töö ja hobi:)

Praegu on päris põnev tööl käia, sest kõik kõik on uus, veebruarikuus! Ehk siis iga päev saabub järjest uusi kingi ja siis on põnev peale passida, et mis sealt tuleb. Ja kevadine kingasadu on oluliselt põnevam kui sügisene saapa saabumine. Ja tänu Kaubamaja investeerimistuhinale on veel topeltrõõm, sest korraga saabuvad nii Suurtüki, Stepperi, ABC Kinga kui ka Nero kollektsioonid.

Ükspäev läks aga elu veelgi ilusamaks, kui meie uude uhkesse kontrorisse toodi modellid. Siuksed ilusad pärismodellid, kes hakkasid järjest uusi kõige ägedamaid kingi jalga proovima. Ja seda muidugi selle jaoks, et järgmisel päeval meie tuliuue logistikakeskuse avamisel õigesti särada. Mina aga võtsin kätte veel ühe tuliuue asja ehk oma fotoka ja hakkasin nautima oma uusimat hobi – hetke jäädvustamist:)

Ja siis järgmisel päeval toimunu kohta võib vaadata:

Weekendist
Äripäevast
Femmest
…ja võibolla veel kuskilt:)

Saapamüük alanud!

Ma siis kergitan natuke oma saba, muidu jääbki kergitamata:)

Suurtüki Leiukas (Ehitajate tee 110) on nüüd eelmiste hooaegade saapad supersoodsate hindadega. Eriti hea valik on just jalanumbrile 36 ja samuti suuremad 40-41. Käisin täna just vaatamas… ja kui mulle läheks 36 jalga, ostaks ennast vist vaeseks:) Vahepealsete numbritega on nii, et kui tuleb laost kaupa juurde, siis peab kohe löögil olema. Aga kaupa tuleb praegu vist praktiliselt iga päev…

Ja varsti varsti on käes ka oma tibukeste lugemise aeg:p Ehk siis esimene sügiskollektsioon, kus sain päris palju sõna sekka öelda. Ja loodan, et noored ja trendikad inimesed, kes Suurtüki kaubavalikust eriti kunagi lugu pidanud pole (mina sealhulgas), leiavad sel aastal ka meie poest omale saapad-kingad jalga või vähemasti üllatuvad positiivselt:)

Leiukas

Juba mõnda aega on avatud meie kontoriga samas majas Suurtüki pood “Leiukas”. Seal müüakse jalanõusid, mis on poes natuke kulunud või pleekinud, poole või ühe suurusnumbri vahega kingi, väikse defektiga kaupu (a la kriimud peal, määrdunud, pannal pisut viltu peal vms) ning üksikuid paare, mis poes seisma jäänud, enamasti 36-37 või siis 41-42 suuruses.

Kui algul suhtusin sellesse projekti pigem ükskõikselt, siis nüüd pean tunnistama, et on ikka üks tore asi küll. Olen sealt omale juba üsna mitu paari uusi jalavarje soetanud ja seda loomulikult soodsa hinnaga. Ja kuna Suurtükil on poode nii palju, kus ikka mingit jääki tekib, siis saab Leiukas pidevalt täiendust. Ja kui võrrelda hinna-kvaliteedi taset näiteks Humanaga, siis Leiukas on ikka palju briljante:)

Düsseldorf

Eelmisel nädalal veetsin 3 päeva Saksamaal, Düsseldorfis. Polnud ma enne Saksamaal käinudki. Jättis väga positiivse mulje igatahes mulle see riik. Vähemalt see linn:)

kevad on käes:)

Esiteks oli hästi mõnus see, et käes oli tõeline kevad. Ilm oli +12 ja päike paistis esimesed kaks päeva. Ümberringi oli kõik nii roheline ja õitses. Näiteks kirsipuud olid üleni roosad. Teeääred paksult erekollaseid nartsisse täis. Huvitav kui kaua Eestis aega võtaks, et sellised avalikud sibulad oma tee eraaedadesse leiaksid:)

oo kauneid õisi…

Üks miinus oli ka. Nimelt olid ainukesel tööst vabal päeval – pühapäeval – kõik poed kinni, niiet raha raisata eriti ei õnnestunudki. Noh oma lemmiku H&M-i leidsin laupäeva õhtul enne messi after partyt ikka üles ja suutsin 30 minutiga ikka paar toredat asjakest omale soetada:) Vähemalt oli after party asjalik – sai nõrkemiseni head sööki ja jooki! Mina vana maiasmokk panin põhirõhu muidugi magustoidule. Nelja eri sorti neid seal oli ja mina sõin neid kõiki vähemalt ühe ja natuke veel:P Joogiga oli nii, et igale kutsutule pisteti pihku joogikaart väärtuses 56 euri. Ma ei suutnud pooltki sellest maha juua. Piirdusin 3 lahja Campari kokteiliga. Pidu ise toimus sellises kohas nagu Dusseldorf nacht residenz.

kolm maiuspala pildilegi jäänud… ja siis uhke joogikaart ka:)

Kahjuks oli pühapäeval ka erinevalt eelmistest päevadest vihmane ilma. Hommikul tegime kolleegidega korra tuuri linna peal. Jõime ühes äärmiselt toredas kohvikus teed ja kohvi. Ja peale pisukest tiksumist selles kohvikute ajamasinas, sõitsime hotelli ja kohe otse edasi lennujaama.

lahedad taiesed Düsseldorfi vihmasest tänavapildist.

Lennujaamas aga olid kõik poed ilusti lahti, niiet aega sai surnuks lüüa küll. Osta eriti midagi ei raatsind, aint natike kommi ja nänni ja noh kreemipotsik tegelt ju ka leidis oma tee minu juurde. Lennujaamas oli muudki huvitavat, mida ma enne polnud näinud. Näitkes massaazhi tool. Algul istusin sinna suht ebalevalt ja skeptiliselt. Et no mida see siuke asjake ikka korda saata suudab. Aga kuna taks oli suht soodne kõige muuga võrreldes – 2 euri = 7 min – siis tegin proovi. Peale esimest seanssi käisin kibe-kiirelt poes münte vahetamas ja lõpuks jätsin sinna masinasse 8 euri ehk umbes 130 krooni. Samas veetsin seda tooli kinni hoides pea tunni, peale igat 7 minutit iga ju ikka lõõgastusin ja mõnulesin seal korralikult. Õnneks järjekorda polnud ja toole oli tervelt viis. Käisin veel puhvetis söömas… Ja nii need 5 tundi seal lennujaamas lõbusalt kulgesidki.

liiga hea et tõsi olla…

Mess oli Itaalia omadest paljugi poolest mõnusam. Noh esiteks juba selle poolest et see oli pisut väiksem. Siis muidugi sellepärast, et suurem osa tööst oli juba eelmiste messidega ära tehtud. ja üleüldse olid seal vähem inimesi, trügimist ja väiksem müratase. Sakslased siuke rahulikum rahvas ka:) Ja siis söök oli ka üsna hea. Kui Milanosse minnes tegin hommikul kaasa 2 võileiba ja panid need juba esimeses lennukis kinni ja siis poolpäeva nälgisin ja pärast pugisin vastu tahtmist muudkui valget saia… siis Düsseldorfi mineku hommikul vorpisin 6 võileiba. No igaks juhuks ikka varuga. 4 ja pool neist viskasin pühapäeva hommikul hotelli prügikasti:)

peab mainima, et joomine tööpostil pole ainult itaallaste komme…

Messi üks lahe asi oli korralik Itaali moodi moeshow, kus küll reklaamiti peamiselt jalanõusid, kuid modellide riided olid sealjuures nii kihvtid, et oleks pooled seal endale kohe kaasa rabanud. Kuna see oli ülimalt pop üritus, siis pilte ei olnud puht füüsiliselt võimalik teha. Hea et vähemalt nägin:)

Milano

Suurema osa eelmisest nädalast veetsin Itaalias, Milanos. Seal toimus iga-aastane Euroopa suurimaid kinga ja koti messe – Micam. Et mastaape kirjeldada, siis seal oli vist 16 halli, iga neist suurem kui meie Näituste paviljon. Ja kui palju kingi ja saapaid…

Olen Eesti kaubandusvõrgus ringi käies alati mõelnud, et huvitav, kuidas need kingad siia lettidele jõuavad? Mille seast valitakse? Kui suur on valik? Ja kas tõesti paremat valikut ei saa? Ja kuidas ikkagi kollektsioon lõpuks kokku saab? Tegelikult on valik ikka niiiiiiii suur, et kohe on. Ja ausalt öelda, on valiku tegemine peale esimest 10 boksi juba suhteliselt raske. Lõpuks tunduvad kõik asjad ühte sulavat ja ei saa enam aru, mis on hea ja mis halb. Niiet lõpliku kollektsiooni kokku saamine on ikka meeletu töö. Õnneks ei olnud ma üksi ja valik sai sedapuhku 4-5 inimese koostöös tehtud. Aga hea meel on, et sain oma arvamust sekka öelda. Sest tundub, et olen mingi teatava sihtgrupi esindaja, missugust meie Eesti ostjate seas juba aastaid pole olnud.

Milano ise on sihuke “kahe otsaga linn”. Keskel on kaunis kirik ja ümber lummavad shoppingutänavad. Muidu aga linn erilist muljet ei jätnud. Pigem siuke räpane, tööstuslik ja nagu poolik. Metroo on igas suuremas linnas muidugi tänuväärne asi. Sellega liikumine muudab suures võõras linnas orienteerumise väga lihtsaks. Nii sain isegi viimasel päeval julgelt üksi kesklinnast kaugemal sõita, et H&M laste kaupade osakonnas poodelda.

Eelmisel õhtul sai hoolega window-shopping‘ut tehtud. Ikka Prada-Guchi-Muchi jne:) Laadisin pea toredaid mõtteid täis ja siis sukeldusin Milano ja tegelt ka Eesti mõistes ülisoodsasse H&M-i ning ostsin sealt vist sõna otseses mõttes kümme pluusi:) Ja kleidi ja paar sviitrit ka. Nüüd on hing mõnda aega rahul.

Ilm oli normaalne nii 10-15 kraadi piires. Samas päikest eriti ei näind, sest tööpäevad olid pikad. Näha sai aga igasugu inimtüüpe. Alates lennujaamast kuni city-ni välja - kõikjal tõeline looduse mitmekesisus. Eredamalt on meelde jäänud ühed hiinlased või japsid, kes metroos mu kolleegi oma piiramisrõngasse võtsid. Teada tuntud brändi jalatsite-kottide copy paste’ijatena haarasid nad oma uhke fotoka ja kukkusid tema kotti ja jalas olnud saapaid pildistama. Ma eemalt siis fotografeerisin nende tegutsemist. Seda märganud, muutusid agarad hiinlased aga edevaks ja naeratasid säravalt otse mu kaamerasse:)

vahet pole kas Prada või mäkkar:)

Pärnu ilmaime ja Riia

 

Kõik tööreisid ei vii just kaunitesse lõuna Euroopa linnakestesse, midagi toredat on neis aga siiski. Pühapäeval suundusime kolleegidega Riiga, kus oli vaja osaleda poolaasta inventuurides. Tee peale jäi ka Pärnu, kus uudistasime eelmise päeva marutuulte poolt kokku kuhjatud jäähunnikuid.

Uudistajaid oli palju. Kõik rannapiirkonna teeäärsed parkimiskohad olid hõivatud. Inimesi sagis siin ja seal. Kui poleks olnud lõikavalt külma tuult, siis oleks peaaegu võinud unustada, et on talv mitte suvi:)

 

Riias suurt sightseeing‘ut seekord teha ei jõudnud. Kuna aga meist kolmest keegi linna ei tundnud, siis sõitsime igale poole vajalikke teid otsides suhteliselt suure ringiga. Ja et vasakpöörde tegemise võimalused on Riia linnas suhteliselt haruldased, seda suuremad ringid sisse tegime. Meil õnnestus isegi ühte suurt jõge mitme erineva silla pealt ületada ning nautida sealjuures päris kenasid vaateid. Ja seda hoolimata sellest, et jõe ületamine mingilgi viisil õigele marsruudile ei jäänud:) Kaarti meil muidugi polnud, aga kohale jõudsime sellegi poolest. Igaüks arvas midagi ja endalegi ootamatult avastasime ennast lõpuks just õigest kohast ja seda märkimisväärse ajakuluta!

Lisaks tööle sain ühes suures keskuses ka väikese shoppingu-tuuri teha. Endale midagi ei soetanud. Gretele sain aga UCB-st mõned ilusad pluusid soodsa hinnaga ja kaks paari sukapükse ka. Minu eelarvamused, et Riias on samad kaubad nagu Tallinnas, said ümber lükatud. Pean tõdema, et nii mõnelgi pool oli Riia kaubandusvõrgus palju huvitavamaid asju kui kodumaal. Isegi need samad ketid, mis meilgi olemas on (nt.Vero Moda, Lindex jt), erinevad kaubavalikult. Uued kaubad tunduvad olema Riias kallimad, allahindlused aga suuremad.

Söömas käia on aga Riias minu arust palju kallim. Võibolla ma pole ammu Tallinnas kohvikus chillimas käinud… aga veeklaasi eest 1,20 latti ehk siis 27 eek-i maksta tundus kuidagi palju. Ühes soodsas kohas siiski pugisime. See jäi meie oma poega samasse keskusess – Centrs, mis asub vanalinna äärealal. Seal sai arvestatava kausitäie pelmeene koos lisanditega vähem kui 1,5 lati eest. Mina kui vähese mahtuvusega sööja sain hakkama 0,8 latiga! Ja pelmeene oli seal ikka igat sorti ja väga maitsvaid:)

Itaalia

Alati kui kuskil reisimas käin, on pärast selline tunne, et mu maailm on ikka niiiiii väike. Elan siin oma väikeses Eestis, peamise osa oma ajast toimetan Tallinna ja Viimsi piirkonnas ja sellega kõik piirdubki. Tekib selline tunne, et kogu elu läheb minust mööda, et jään nii paljust ilma. Siis tekib vastupandamatu kihk muudkui reisida ja maailma avastada. Reisilt naastes taob aga reaalsus nuiaga pähe ja ütleb “aitab lõbust. nüüd on taas argipäev”. Peale pisukest stressamist rahunen jälle maha, kuni järgmise korrani, mil see “vaim” jälle purgist lahti päästetakse…

Vähemalt on mul hea meel selle üle, et suudan reisides alati hetkest rõõmu tunda. Siis lülitan ennast täielikult argimuredest välja ja kõik tundub nii lahe. Ei suuda mind häirida lennujaamas ootamine, ümberistumisega lennud, pikk bussisõit, rendiauto teisaldamine politsei poolt, vähesed unetunnid, sombune ilm jne. Maailma avastamine on lihtsalt lahe:)

Mõned pildid seekordsest Itaalia reisist, mis oli küll täis pingelisi tööpäevi, aga ka natuke fun’i…

Kopenhagen – Milano linnulennult…

Garda järv, mida kahjuks päevavalges õnnestus pildistada vaid autost. Suvel on see tohutult populaarne surfiparadiis. Talvel on selleäärsed linnad-külakesed aga suhteliselt tühjad. Igaastane suursündmus on jaanuaris muidugi kingamess, mis sel aastal kandis juba numbrit 69.

Praegusel ajal oli seal temperatuur ca +5 C.. peaaegu sama nagu Eestiski. Erinevalt meist oli seal aga palju palme ja väga mitmesuguseid erksavärvilisi taimi.

Alpikanne võis kohata igal sammul…

Ehtsaid sidruneidki kasvas puu otsas nii mõnelgi pool:)

Kui taamal poleks valitsenud lumised mäed, võiks arvata et pilt on tehtud suvisel aal…

Itaalia toit ehk palju mereande ja vein.. mmm…

Lisaks tavapärasele veinile (mida pakuti ka töökohtumistel nagu meil kohvi või vett) oli õhtusöögilauas kohustuslik proovida erinevaid kohalikke jooke. Enamike drinkide nimesid ma “mitte erilise alkoholisõbrana” ei mäleta enam. Siiski jäi meelde üks – Sambuca. See pandi põlema ja enamus alkoholist haihtus. Järele jäi mõnus lagritsamaitse. Tõin koju kaasagi:)

peale 10-tunniseid tööpäevi nuumasid meeli restoranikülastused ja õhtused jalutuskäigud vanalinnas…

Milano – Tallinn… päikesepaistes üle Alpide. Oleks tahtnud kohe maanduda ja lumelaual neid tohutuid puuderlume välju neelata:)

Mulle meeldib:)

Enamus sõbrad ja tuttavad on tänaseks vast juba aru saanud kui väga mulle meeldib laulda. Aastaid unistasin salamisi lauljaks saamisest. Kui teadlikud ja mitte teadlikud mõtted selles suunas kokku arvutada, siis võin öelda, et põhimõtteliselt kogu elu. Mõned aastad tagasi võtsin asja käsile ja asusin Maikeni vastasutatud laulustuudios oskusi lihvima.

Kui ma sinna minnes arvasin, et ma oskan enam vähem normaalselt laulda, siis… Õige pea tuli karm reaalsus ja nüüd peale 2,5 aastat harjutamist pean tunnistama, et harjutamine teeb algul ikka harjutajaks. Siiski siiski, pean tõdema, et on märgata pisukest arengut. Ainuke inimene, kes minu esimesi arglikke katsetusi 2 aastat tagasi Vene Kultuurikeskuse laval nägi ja ka viimaseid etteasteid on saanud kaeda, on Margus. Tema kommentaarid on olnud igatahes head tõotavad;)

Ma siis asun asja juurde ka.  Suurtüki jõulupeol oli mul võimalus oma oskusi proovile panna. Ja ütleks, et … TEHTUD! See oli esimene esinemine, millega ma ise ka rahule jäin. Ja positiivset tagasisidet on tulnud ka mitmetelt kolleegidelt.

Kõik oli super – pidulik õhtu ca 70 inimesega, New Murphy bänd oma tõelises professionaalsuses ja siis mina üllatusesinejana oma tervelt 3 lauluga! Sound oli suurepärane ja tunne mega:) Tahan veel!!!

Üks tore pilt ka meenutuseks sellest õhtust…