Lapsesuu räägib iga päevaga üha põnevamalt. Vahel kuulan ja imestan, et kust küll selle väikese ilmakodaniku aju siuksed mõtteterad kinni püüab. Vahel on ikka päris lõbus ka, eriti kui tunned ära iseennast ja oma mõttemustreid:)

Grete: “issi ära sõida nii kiiresti”
Issi üritab vastu vaielda: “ma ei sõidagi ju…”
Grete põhjendab resoluutselt: “kui sa nii kiiresti sõidad, siis ei tule mul julgus peale!”
Emme, kes püüab ikka positiivselt mõelda, muigab põske – optimist, mis optimist. Ei ütle et kardab, vaid räägib julgusest:)

Emme ikka räägib lapsele, et tuleb endast hästi arvata ja end armastada. Laps loomulikult võtab kohe õppust. Näiteks veeretab end diivanilt maha ja siis sõnab rõõmsalt: “ma tegin kukerpalli. Vau kui hästi mul välja tuli!” Või siis hommikul peegli ees seistes, kui emme patsi punub, teeb ta peegli-Grete pluusi liblikatele komplimente: “liblikad, ma armastan teid!”