Selline ta on:)

Ma hakkasin just mõtlema, et ega ma eriti hästi ei mäleta, mida mu laps näiteks 1 või 2-aastaselt teha oskas. Niiet viimane aeg teha märkmeid, et ma paari aasta pärast mäletaks milline ta mul 4-selt oli:)

Grete Helena on juba sünnist saati väga elav ja aktiivne laps. Vahel isegi liiga aktiivne. Koos eneseteadvuse suurenemisega on tema aktiivsed toimingud ka palju… kuidas nüüd öelda… aktiivsemaks muutunud:) Ta jõuab igale poole ja toimetab omi asju sellise kiirusega, et vahel jälgidagi ei jõua.  

Suudab ronida ja turnida igasuguste kappide, diivanite, treppide ja kõige võimaliku otsas. Lisaks ronismise mängudele meeldivad talle ka pugemise mängud ehk peitus. Peidupaikade leidmisel ilmutab üha suuremat leidlikkust, aga seal püsida ei suuda eriti pikalt. Tavaliselt hüüab ta oma peidukast ” ma olen siin” või paremal juhul tuleb peidust välja veel enne kui otsija otsimagi on hakanud:)

veel on tal igasuguseid mänge, mida ta lasteaias on õppinud, näiteks “heeringas, heeringas, üks-kaks-kolm”, “haned-luiged tulge koju”, “vette ja kaldale” jt. neid meeldib talle mängida nii naabrilastega kui ka minuga.

Üheks lemmik tegevuseks on kindlasti printsessitamine. See tähendab, et paneb selga mõne kleidi või printsessi kostüümi, jalga pidukingad vms, krooni pähe, riputab käevõrud, ketid, sõrmused jms endale külge ja hakkab tantsima ja keerutama. Eriti tore kui selleks ajaks saab mõned muusikapala ka mängima panna, näiteks mõne klassikalise teose. Siis tuleb uhket balleti:)

täies varustuses peegli ees:)

Teine lemmiktegevus on laulmine (minu käbi ikkagi ju:)). laulud jäävad talle imehästi meelde. paar korda kuskilt kuuleb ja juba lõõritab. Repertuaaris on laulud alates põdralmajast lõpetades absoltuutselt‘ga. Ja minu laulud sinna vahele ka, mida ma kodus vahel harjutan. Viisi peab ta suhteliselt hästi ja esineda talle meeldib. Esimene suure lava kogemus on ka juba võetud, aga see on vist üks teine jutt:)

Loomulikult meeldib talle asju ise teha. Isega on aga selline lugu, et need mõtted tulevad talle tavaliselt kiire impulsina ja saavad seetõttu ka kohe teoks. Kohe tähendab aga seda, et tagajärgedele mõtlemiseks vahepeal aega ei ole. No aga eks igalühel ela kodus väike pätu ja luban, et ma vähemalt üritan iga päevaga aina vähem ärrituda selle peale. Näiteks vildikatega tatokate tegemine enda peale ja mööbli või oma riiete peale sodimine, või suure raske meetrise kõlariga lillevaasi peale pikali kukkumine niiet kõlaris auk sees ja lillevaas puru vms toredat:) Aga see ise tahab ka hea meelega abiks olla. Näiteks omleti kloppimisel, pudru keetmisel, vahukoore mikserdamisel, laua katmisel, põrandate pesemisel jne. Ja see on ju tore:)

1.detsembri hommikul kaunistamas küpsisetorti, mille ta lasteaeda viis:)

Veel meeldib talle joonistada ja meisterdada. Eriti toredad on kõiksugused kleepimistööd. On tehtud paberist printsessikroone kui ka õnnitluskaarte igaks päevaks:)

Vahepeal suureks lemmikuks olnud pusled on jäänud hetkel tagaplaanile, aga kui vanaema Lilia külla tuleb, siis pannakse kindlasti kõik kodus olevad pusled vähemalt korra järjest kokku. Ja need on ikka sellised korralikud mitmesaja tükiga pildid;) Aga nüüd on meil legod ja nendega on ka mõnus toimetada.

oma sünnipäeva hommikul avastab kingitust…

Minu arust tunneb ta endiselt peaaegu kõiki tähti ( kontrollinud tegelt pole, aga ta tundis neid juba 1-aastaselt…) ja numbreid ka. Lugeda ei oska, aga kui öelda sõna, siis saab enamasti aru, mis täh(ted)ega sõna algab. Oma nime esimest tähte ehk “G”-d kirjutab suurepäraselt. Mõndasid teisi ka, aga iseseisvalt veel otsast lõpuni kogu nimi välja ei tule. Kuna ta nimes on 15 tähte, siis vist saab natuke armu:) Numbritega oskab väiksemaid tehteid teha ka. Et kui on kolm ja annan ühe juurde, siis on neli. Suudab numbreid lugeda 20-ni ja edasi ka kui vaja peaks minema, aga tavaliselt ei ole vaja:) aga ükskord ma töepoolest kuulsin kuidas ta oli seal kolmkümmend kahe juures ja virutas otse veel edasi…

Teab üldse igast maailma asju väga hästi ning ta suudab vahel oma arukusega ikka tõsiselt üllatada. Jätab kõikvõimalikke asju meelde, et siis sobival momendil teatada, mis ta asjast arvab. Näiteks kus toidus on vitamiinid ja kus mitte või et tal on kolmekümnendal novembril sünnipäev jne.

Loomulikult on ta sportlik tütarlaps (kuidas saaksi teisiti kui ta on oma vanemate laps). Juba kogenud jooksja ja rattur. Unistab suusataja ja baleriini karjäärist. Valmis minema ka ujumistrenni. Ja kui kogu oma toidu taldrikust on ära söönud, siis tõstab käed õlgade kõrvale üles, pigistab muskleid ja ütleb “vaata kui tugevaks ma nüüd sain”.

Sööb üldiselt täitsa hästi, vähemalt võrreldes tema eakaaslastega, keda ma tean. Ikka korralikult: hommikuti putru (lausa nõuab seda, vahel ka päeval ja õhtul) või omletti, lõunaks ja õhtuks näiteks kartulit ja kastet, kanawokki, mõnda pastat, ühepajatoitu, borsi või frikadellisuppi, jne jne. Vaikselt harjutab toore köögivilja söömist –  porgandi, kurgi ja kapsaga saab juba täitsa rahuldavalt läbi. Juustu eriti ei söö, küll aga kõiki lihasaadusi –  viinerist süldini:) pigem saia kui leiva inimene. Joob kõike – piima, jogrutit, mahla, vett, teed. Ja on maiasmokk, nagu minagi. Seda võib pugida ikka lõpmatuseni. kui kauss oleks kommidega laual, siis oleks see kogu aeg tühi:)

Ja kõige mõnusam asi, mida ta teha oskab ja tahab on kallistamine. See käib meil tihedalt kogu päeva vältel. Ja nii tore on vaadata, et ta kõiki oma sõpru heameelega tervituseks või hüvastijätuks kallistab. Musi on ka tohe külaline. Vot siuke armas ja hell on ka me Krätsu vahepeal:)

onutütar Hanna Mariaga oma sünnipäeval:)

Grete Helena 4

30.novembril sai Grete juba 4-aastaseks. Ja samal päeval oli Põnnipesa mängutoas ka tants, trall ja tagaajamine:)

Sünnipäev algas tegelikult juba kodus väikse hommikuse tseremooniaga, kus emme ja issi üritasid magava lapse voodi ääres väikse viisijupi üles võtta ja kingikest üle anda. Nii kui Grete lauluhäält kuulis, oli ta krapsti voodist püsti ja püüdis unesegasena värisevate kätega minu käest kinki krahmata. Ja juba ta avaski kaane. Kingitus oli seekord nii suur, et oli pakkimata ja selle sai kohe põrandale valada. Tervelt 700 tükist koosnev legokomplekt. Rõõmu oli palju, eriti emmele, kes unustas kõik muud tegevused ja kukkus koos lapsega meisterdama ja lõpetas alles siis kui kell juba 13 hakkas saama ning issi kurjustama kippus, sest lapse sünnipäev algas kell 14:)

Aeti siis piduriided selga ja sõideti pidupaika. Kohapeal valmis ka moodne pidusoeng, mis on juba paljude lemmikuks kujunenud:)

Pidus käis palju erinevaid sõpru –  lasteaiast, beebiajast, naabermajadest jne Kohal olid seekord: Katerin, Kaspar, Lisete, Suusi, Amy, Elisabeth, Carmen Helena, Berta, Ketlin, Margared, Patrick, Lisbet, Lizete Marie,  Erik, Reiko, Hanna Maria, Kertu Liisa (ma loodan et ma kedagi ära ei unustanud )

ühed esimesed külalised

peikasid peab ka olema:)

ootab häbelikult millal Ketlin kingi annab:)

Mängutuba oli suur ja lai, niiet kõigile jagus liikumise ja olemise ruumi. Õhkkond oli suhteliselt rahulik ja vaikne. Toit söödi enamuses ära ehk ma ei pidanud nädala varu koju tagasi viima, aitähh kõigile!

Kingitused olid väga toredad, tänud kõigile! Muuhulgas sai Grete kingiks mitu Barbie’t (oh mu lapsepõlve unistusi), muid nukke ja nukuriideid, Pöial-Liisi dvd, raamatuid, käpiknukud koduse teatri tarvis, printsessi kleidi (sellest vist võib eraldi postituse teha) koos muu printsessi stuffiga, joonistamise ja meisterdamise asju, printsesside raamatu koos balletimuusika plaatide ja neid plaate mängiva aparaadiga jm. 

Tordi valis seekord Grete ise. Kuna ta on viimased kolm kuud järjepidevalt merineitsi multikat vaadanud (a la 2 korda päevas), siis oli tema valik asjade loomulik jätk:)

Kui Gretel tordi küünlad põlema pandi ja ta neid just ära hakkas puhuma, siis keegi katkestas teda korra märkusega, et soovi ka nüüd midagi. Grete tegi selle peale “mhm” ja vastas täiesti iseenesest mõistetavalt “ma juba soovisin ju”:)

Mega ALE!!!!

Kallid sõbrad ja muidu uitajad minu blogis!

Kui keegi tahab omale ikka no täiesti olematute hindadega osta saapaid või kingi, siis palun! Karja tn 7 asuv Suurtüki pood (Lastemaailma juurest ümber nurga) pannakse varsti kinni, viimane päev midagi soodsat noolida on 30.nov.

Kuigi juba viimased paar kuud on seal kõva allahindlus olnud, siis pandi alates eilsest viimaseks kaheks nädalaks kehtima lisa-allahindlus veel -50% kõigist toodetest! No ei olnud seal enne juba eriti üle 1000 krooni maksvaid asju (ehk mõned brändi kaubad), enamus asju olid juba 300-700 peale lastud ja nüüd veel alla:)) Näiteks enamus meeste Vagabondi või Bronxi jalatseid olid 399 ja nüüd 199. Naiste Lea Foscati nahast soojad saapad 599 (eelmisel aastal üldse üle 2 tuhande) ja nüüd siis 299 jne jne. Enamuses naiste ja meeste kaup. Laste asju on ka, aga valik väiksem.

Kaupa on hetkel veel piisavalt, aga võib arvata, et kui eilsed ostjad oma tutvusringkonnas suu lahti teevad, siis on paremad palad juba varsti läind. Niiet kiirustage:)

Väike kunstnik

Gretele meeldib väga joonistada. Lisaks sellele, et ta on juba mitmed paksud värviraamatud kõik ära värvinud, siis meeldib talle ise ka pilte teha. Vahel palub ta, et ma talle ette joonistaksin, aga enamasti tulevad tal ise helged ideed. Mõnda aega meeldis talle selline abstraktne stiil, kus ta kasutas kõiki saada olevaid värve. Ja neid värve oli tal palju, sest talle on ostetud lausa 3 erinevat pliiatsite komplekti. Ja siis ta värvis terve paberilehe otsast lõpuni tihedalt värviliseks, nagu virmalised. Ja need pildid on tal alati hästi rõõmsad.

Viimased šedöövrid on tal aga tehtud värvidega. Kuna Gretel on sünnipäev tulemas ja tal on nüüd juba mitmeid sõpru, keda ei saa muud moodi kutsuda, kui peab kappi kaardi jätma, siis otsustaski Grete need kaardikesed ise teha. Emme pidi aitama kaardid paberist välja lõigata, joonistamise võttis Grete täielikult enda peale. Emmel jäi üle ainult kõrval niheledes assisteerida. Näiteks välja mõelda, millist pilti Grete veel ei ole joonistanud. Esimesel päeval värvis Grete kutsed õrnade värvidega üle ja pani kuivama. Teisel päeval hakkas ta siis päris kunsti tegema. Ja tulemus sai selline:)

Ikka õitseb:)

Küll on tore, et mu aasta aega pausi pidanud orhidee nii kaunisti õitseb. Ja juba augustist saati:)

Vaatan peeglisse:)

Lapsesuu räägib iga päevaga üha põnevamalt. Vahel kuulan ja imestan, et kust küll selle väikese ilmakodaniku aju siuksed mõtteterad kinni püüab. Vahel on ikka päris lõbus ka, eriti kui tunned ära iseennast ja oma mõttemustreid:)

Grete: “issi ära sõida nii kiiresti”
Issi üritab vastu vaielda: “ma ei sõidagi ju…”
Grete põhjendab resoluutselt: “kui sa nii kiiresti sõidad, siis ei tule mul julgus peale!”
Emme, kes püüab ikka positiivselt mõelda, muigab põske – optimist, mis optimist. Ei ütle et kardab, vaid räägib julgusest:)

Emme ikka räägib lapsele, et tuleb endast hästi arvata ja end armastada. Laps loomulikult võtab kohe õppust. Näiteks veeretab end diivanilt maha ja siis sõnab rõõmsalt: “ma tegin kukerpalli. Vau kui hästi mul välja tuli!” Või siis hommikul peegli ees seistes, kui emme patsi punub, teeb ta peegli-Grete pluusi liblikatele komplimente: “liblikad, ma armastan teid!”

Veel üks jooks:)

Laupäeval 27.09 sai siis läbitud järjekordsed 10 km SL Õhtulehe rahvajooksul. Seekord olin veelgi paremini valmistunud kui Ülemiste järve jooksul. Trenni on tehtud juba pea 2 kuud, sh siis üks võistluskogemus. Mul olid soetatud ja sisse joostud uued spets jooksutossud. Ma olin distantsi juba nädal varem omal käel suures osas läbi jooksnud ja teadsin täpselt, mis tuleb ja kui raske see võib olla. Ma tegin piisava soojenduse enne võistlustulle asumist. Ja mul oli seekord moraalseks toeks ja personaalseks konkurendiks kaasas naabrinaine:)

Ilm oli seegi kord nagu tellitud. Kui algul vedasin 2 pika varukaga särki selga, siis 5 minutit enne starti surasin oma polosärgi ja suusamütsi kenasti pakihoidu. Alustasime oma jooksu rahulikus tempos, umbes nii nagu me oma metsatreeningutel harjunud olime. Teised aga kukkusid muudkui mööda kimama ja ega me algul sellest ennast eriti häirida ei lasknud. Mingi hetk aga kui selja taha vaatasime, oli seal rahvast jube hõredalt järgi ja umbes 100 m meist tagapool veeris jooksurada hoolas kiirabibrigaad ehk “laibakas” nagu Margus viisakalt kommenteeris. Selle väljavaate peale lisasime küll hoogu juurde.

Olles juba paar kilomeetrit läbinud, tuli selline lõik, kus meile hakkasid esimesed vastu tulema. Algul polnud ka sellest lugu, aga kui hakkas tunduma et igasugu suleliseed ja karvased on meist ette kihutanud, siis oli väike egolaks küll. Niiet oli tarvis oma laiskus jalgadest välja ajada ja korralikult jooksma hakata. Varsti hakkaski rahvas meile järjest selg ees vastu tulema. See oli juba palju parem tunne kui kiirabi eskordiks vajumine.

Naabrinaine on mul minust pisut kangem mutt ja jaksab joosta küll. Tema siis oli meie tandemi vedur, kes muudkui tempot kruvis ja mind emotsionaalselt distantsi ainukesest aga see-eest tapvast tõusust üles kruvis. Kaasjooksjad läbisid selle mäkke mineku suuremas osas jalutades, meie aga vot panime hoopis tempot juurde. Appi pulss juba 201! vaatasin mäe otsas randmele (niiet valepuha see max pulsi jutt kus =220-vanus, minu puhul oleks pidand juba pikali olema). Aga Kai ei andnud armu ja vurasime muudkui edasi.

Kilomeeter enne lõppu näitas naabrinaine klassi ja kimas eesjooksvatest võistlejatest nigu postidest mööda. Mul ei olnud enam muidugi midagi varuks ja andsin vaid parima, et saavutatud hoogu säilitada. See mul ka õnnestus. Ja varsti olingi õnnelikult finishis. Rabasin oma nännikoti ja medali ning jalutasin pisut ringiratast, et pulssi alla saada. Juhtus muidugi aga see, et esialgse plaanitud 1 tunni 10 minuti asemel sain ajaks kirja 1:01:19. Kohaks seekord 388 (vanuseklassis 106), aga seda on plaanis järgmisel aastal kindlasti parandada:)

tühjaks imetuna finishis:)

AKEN

Ikka veel ja veel tahaks oma positiivsetest elamustest rääkida:)

Juba viiendat aastat toimub Nukuteatri Black Box saalis selline tore muusikaürituste sari nagu “Aken”. Seal astuvad umbes korra kuus üles erinevad Eesti muusikud. Kontsert kestab tavaliselt 2 tundi ja pisut peale.  Selle aja sees mängitakse siis mingit instrumenti või lauldakse ning lugude vahele räägib artist miskit huvitavat oma elust ja tegemistest.

Eile sattusin sellele üritusele kuulama Peeter Rebast ja Tiit Kikast. Kui algul olin pisut skeptiline selle suhtes, kas see kontsert võiks pakkuda mingit erilist elamust, siis usaldasin ürituse korraldajate senist head maitset ja hankisin pileti. Ja lausa uskumatu, kui mõnus võib olla kitarri ja viiuli kooslus lives! Kui kontserti keskpaigas hakkas korra tunduma, et paljud lood on väga sarnased, siis lõpus suutis Kikas mind ikka korralikult üllatada ja viiuliga seotud mõttestampidest välja raputada. Peas hakkas kerima mõte, et ehk võiks isegi soetada tema värske plaadi.

Ja lisaks ääretult professionaalsele pillimängule sai eile kuulda väga põnevaid seiku meeste ühistest tegemistest alatest ajast kui nood oli13-15 aastased. Noorhärrad rääkisid vürtsikaid lugusid oma muusikuteks kasvamise teekonnast, mis koos seinale näidatud illustratsioonidega panid saali ikka korduvalt ja korduvalt naerust rõkkama. Üldse ongi selle üritustesarja väga oluline märksõna personaalsus. Need kontsertid on väga intiimses ja vabas keskkonnas, kus suhtlus artisti ja publiku vahel toimub nii vahetult. Mina muidugi istusin esireas ja jõllitasin muusikute igat närvitõmblust ja nautisin täiel rinnal kõike mida pakuti.

Selle kontsertsarja juures on hästi huvitav tõik see, et seda ei reklaamita kuskil, aga täissaal müüakse tavaliselt 1 või 2 päevaga välja. Nii juhtuski, et teisel päeval näiteks Tõnis Mägi kontsertile ma enam piletit ei saanudki. Õnneks tehakse detsembris lisakontsert kuna huvilisi oli nii palju:)

Juuksuris

Kui midagi toredat elus juhtub, siis tuleb teistega ka jagada..et maailmas ikka rohkem positiivsust oleks:) 

Tegelt midagi erilist ei juhtunud, vaid lihtsalt sain positiivse teeninduse osaliseks sellises kohas nagu Intersalon. Olen seal käinud vahelduva eduga umbes 7 aastat. Kuna ma olen suhteliselt kehva juuksuri aja planeerija, siis satun ma salongi numbrit valima tavaliselt stiilis “tere kas teil täna-homme aega on? … ee.. ükskõik kellele”. Seega olen ma vist pooled juuksurid läbi käinud seal. Samas ühe ja sama juures maksimaalselt 2 korda:)

Eile siis külastasin taaskord Intersaloni. Kui mu eilne juuksur oli parasjagu värvi segama läinud, möödus minust üks teine juuksur, kelle juures olin käinud umbes pool aastat tagasi. Vaatas mulle otsa, naeratas ja teretas viisakalt. Peale hetkelist väikese inimese kompleksi tundmist “kas ta tõesti mäletab mind?”, vastasin talle samaga. Jäin omas mõttes vaagima, et huvitav mitu erinevat klienti tal selle aja jooksul läbi käinud on? tundus uskumatu, et kõik nad tal nägu pidi meeles võiksid püsida. Siis aga jõudsin järeldusele, et küllap jäin talle meelde tänu sellele, et ma ei suutnud kohe algul otsustada kui palju ma oma ülipikki juukseid lühemaks tahan lõigata ja seetõttu lõikas ta mulle kolm korda soengut pähe ja pidin oma arve enne soengu lõplikku valmimist ära maksma, sest märkamatult oli möödunud 4 tundi ja salongi hakati sulgema.

Mõnulesin siis juuksuritoolis, kui mingi hetk sai värv otsa ja juuksur läks uut segama. Sel ajal juhtus minust mööda minema hoopis kolmas juuksur, kes oli mul ühtlasi kõige esimene Intersaloni juuksur. Tema polnud mind tõepoolest ca 7 aastat näinud. Vaatas mulle otsa, naeratas äratundvalt ja teretas viisakalt. Nigu dejavu! Ja siis ma mõtlesin, et küll on imeline, et ma olen selle salongi töötajatele meelde jäänud. ja isegi peale pikki aastaid nad veel mäletavad mind. Nii väike asi, aga kui positiivne emotsioon:)

Loomulikult ei saa mainimata jätta, et ma jäin oma eilse uue juuksuri tööga väga rahule. Ja olen alati kõigi eelnevatega ka rahule jäänud. Tundub, et sinna võetakse tööle tõesti ainult tasemel juuksureid:)

Veel üks spordipäev

Kui emme teeb sporti ja issi teeb sporti, siis ei jää lapsel ka üle muud teha kui sporti:)
Kui ilm vähegi lubab, siis me ikka käime issiga ratta võistlustel kaasas, sest siis saab Grete ka sporti teha. Sel nädalavahetusel käisime perega Jõulumäel, kus toimus issi selle hooaja eel-eel-viimane rattavõistlus. Õnneks lubati Grete ikka starti ka. Nimelt unustasime suures pakkimise tuhinas lapse kiivri koju (mis siis et tal on neid lausa kaks tükki). Grete oli muidu väga tubli. Kuigi sai tagant poolt teise koha, siis pingutas lõpuni ja pani veel viimastel meetritel konkurendist mööda. Sõitis vapralt kuni 6-aastaste poiste-tüdrukutega võidu oma abiratastega masinal. Ikka mööda maastikku ja veel mäest üles suurema osa rajast. Ja vähemasti sõitis ta ise, emme hoidis erinevalt paljudest teistest laspevanematest oma käed lapse rattast eemal. Pilti saab vaadata siin.

Gretele meeldivad laste rattasõidud ja jooksud väga, sest seal on palju lapsi ja saab igast nänni. Ja viimasel ajal on väga pop kutsuda kohale ka mõni lastele tuttav tegelane. Kui emme jooksuvõistlusel lõbustas ja võimles lapsi soojaks elusuuruses Lotte, siis seekord oli kohal suur pehme ja karvane Jänks. Lotte käest sai loomulikult Lotte mahla ja Jänksi käest kohukesi:) Ja diplomi saab alati ka. Ja siis on tore veel mälestuseks jätta omale erinevate ürituste stardinumbreid. Ja tore on sealjuures see, et laste võistlustel osalemine on alati tasuta.

Järgmine võistlus toimub koos Lottega 27.septembril Pirital. Siis on aeg jooksutossud jalga ajada:)